Blogi kolis!

Heia!

Hommikujooksja 100 hommikujooksu blogi on kolinud uude kohta! 

Kuigi URL jäi samaks (100hommikujooksu.ee) kirjutan siia igaks juhuks teate, kui keegi näiteks jälgis mind Bloggeri lugeri kaudu :)

Et blogi ilusti huvilisteni jõuaks oskan soovitada feedly.com blogirulli teenust. Ise hakkasin seda kasutama pärast Google Reader hingusele minekut ja olen sealse süsteemiga väga rahul.

Veel võimalusi minu tegemisi jälgida 

Facebookis, Twitteris  ja Pinterestis

Postitused, mis on ilmunud pärast üleminekut ja millest oled võibolla ilma jäänud:

• 100 Hommikujooksu tehtud!
• SEB Maijooks

Kohtumiseni!

Tartu Kevadjooks ilma liigse stressita

Kartuseuss

Kevadjooksu kartus oli mu sees suur - keha andis alust arvata, et taastumise aega sellest lõputust Tartu jooksumaratonist ei olnud piisavalt. Sõbrad avaldasid ka arvamust, kui ma kesknädalal ka veel valutasin, et ei tohiks mul veel järgmisele rahvajooksule asja olla. Isegi kontrolljooks jäi tegemata enne Kevadjooksu. Laupäeval olin jõudnud juba voodissegi minna, kui tuli meelde, et peaks järgmiseks päevaks vähemasti jooksuasjad valmis sättima.

Hei, läheme jooksma!

Hommikul oli ainult nii palju mõistust peas, et need valmis sätitud riided selga panna. Ülejäänud aru oli vist täiesti plehku pannud, sest vähe sellest, et ma ei söönud hommikust - ma isegi ei joonud midagi. 

Päris rumal

Taskusse pistetud geel jäi samuti võistluse lõpuni sinna, sest pärast esimest teeninduspunkti oli enesetunne piisavalt hea, et see pühapäevane hommikujooks mõnusalt ära joosta.

Stardis - ootusärevus ja ära vajumine

Lehvitasin sõpradele ja tuttavatele ning soovisin head jooksuelamust, ajasin töökaaslasega juttu ja võrdlesime oma taastumist eelmise nädalavahetuse katsumusest. Esimene kilomeeter oli huvitaval kombel ja rahvamassi kiuste isegi normaalne kerge tempo. Küll aga vajus enesetunne ära järgmistel kilomeetritel. Kõik kahtluseussid tulid korraga pähe kuni olin juba valmis uskuma, et jälle tuleb jooksuvaba suvi, sest olen kindlasti mingi vigastuse hankinud endale. Pärast kahte topsi spordijooki aga asi muutus.

Taas leitud energia

Pärast teist teeninduspunkti oli juba suisa lill olla. Päike oli pilve taha läinud, tuult ei olnud ning  jooksuilm oli fantastiline. Lisasin vurtsu. Kõik seljad, mis lähemale tulid olid kongus ja jooksjatel näod punased. Mõnest jooksjast möödudes tuli koguni kartus peale, et äkki ta peaks pikali viskama, enne kui süda üles ütleb. Jäin siiski vaid enda jooksu dikteerimise juurde.

Lõpukilomeetrid

Kui ma nüüd suudaks järgmisel nädalavahetusel Tallinnas need seitse kilomeetrit joosta nii nagu Tartu kevadjooksu viimased kolm. See oleks mulle juba täitsa meeltmööda :) Enesetunne oli hea, tuju oli hea. Ajasin möödaminnes ühe niisama sörkijaga juttu ja juba oligi finiš. Siim ootas mind finišikoridori alguses ja sai mind ka pildile. Pärast läksime ja haarasime poest jäätist ja jalutasime koos koju.

#97

 Mis mulle Tartu Kevadjooksu korralduse juures meeldis.

• 10 kilomeetri kohta 3 (!) teeninduspunkti - ma tunnen end ära hellitatuna
• Igas punktis oli nii vett, kui ka spordijooki
• Võistluskeskus oli meeldivalt väike, kuid siiski hästi organiseeritud. Numbri sai niiresti kätte.
• See on minu kodule nii lähedal :) .

Kuidas läks - mis aeg siis ka tuli?

Ma ei ole siin blogis tavaliselt rääkinud ajast ega ajalisest eesmärgist. Ma ei lähe praegu ühtegi starti eesmärgiga joosta isiklikku rekordit. Ma arvan, et see ei ole üldse keeruline mõnel huvitatud isikul minna protokollist otsima minu tulemusi selle kevade jooksudest. Ma võin ausalt öelda, et mina ei ole seda teinud. Ma ei tea, mis minu ametlik aeg oli nendel viimastel jooksudel. Ma lähen starti, sest mulle meeldib joosta ja ma tahan seda protsessi nautida. Muidugi seda saaks teha ka niisama ilma rahvamassita… aga see tunnetus on rahvajooksul ikka hoopis teine. Samuti on tore osa saada organiseeritud jooksude rajateenindusest ning fotograafidest, kellel vahest  õnnestub ka mõni tore pilt välja võluda.

Võistlus iseendaga 

Kell minu käe pealt näitab mulle jooksu ajal pulssi. Vahel ka tempot. See tempo tegemine on aga alati võistlus iseendaga - kaua ma  sellises tempos joosta jaksan? No ja olgem ausad - kui jooksusamm on hea, siis on selgade püüdmine ikka hea tunne :)

Ma ei välista, et selline ükskõiksus aja suhtes võib mõne aja pärast kaduda. Lugedes teiste vägevate naiste blogisid hakkab endalgi mõte sinna suunas ketrama. See kõik on aga protsess. 

1. Esiteks igasugu vigastuste vabaks!
2. Teiseks pean suutma rahulikus tempos püsivalt hoida pulsi alla 150 piiri.
3. Kolmandaks oleks vaja teadlikku treenimist kiiruse nimel (praegu omal käel treenin vastupidavust) - selleks aga eelistan minna jooksutrenni ja treenida õige treeneri käe all.

 Vigastuste vabaks

Läheb hästi - ühtegi õhtut pole veel vahele jäänud. Aga see on alles algus ka veel :)

Hommikujooksja taastumine Tartu jooksumaratonist

Kuidas seekord taastumine läinud on

Kohe pärast jooksu

• Nälg ja uni
• Keha ilmselt veel šokis

Õhtul enne magamaminekut

• Samm kange
• Rullimine ja venitused

Järgmisel hommikul

• Sääre ja reielihaste mudimine

Päev pärast jooksu

• Reied ja puusad on šokist vabaks saanud ja annavad nüüd endast aktiivselt märku.
• Kõnnak on kergelt lombakas
• Sokke jalga tõmmates on tunda, kuidas varbad on mõlemal jalal hellad
• Õnnestus saada massaaži lauale - jess!

Kaks päeva pärast jooks

• Reied ei ole enam mingiks mureks
• Sääred pole seda huvitaval kombel seekord üldse kanged olnud
• Puusa küljed on veidi valusad - kui sealsed lihased soojaks saavad, siis on OK.
• Mõlemal jalal teine varvas (kõige pikem) on ikka veel hell

Kolm päeva pärast jooksu

• Miski ei ole enam otseselt mureks.
• Puusad veel vajavad rullimist ja venitamist
• Varbad õige veidi hellad

Neli päeva pärast jooksu

• Varbad OK, said uue lakikihi ja on palju rõõmsamad nüüd
• Kiirkõnnil õhtul Supilinna poole tõtates läks parema sääre lihas krampi - mis see siis nüüd on?
• Puusa ei osanud kahtlustada kuni õhtuse ladina trennini, kus igasugu puusahööritusi harjutasime
• Õhtul venitasin ja rullisin nii sääri, reisi, puusa ja tuharat korralikult

Viis päeva pärast jooksu

• Hommikul ca 3 km jalutamist
• Tööl on nädala algusest laua kõrval valmis sätitud "venitamiskeskus", mis aitab istuva töö halbu kõrvalnähte ehk istumis-haigust peletada

Mure Tartu Kevadjooksu pärast

Kahjuks ma ei olegi praeguseks enam üldse kindel, kas ma Tartu kevadjooksust osa võtan. Alates eile õhtusest Ladina trennist tundub parem puus (puusapainutaja lihas) imelik… Ma ei oska seda muud moodi seletada kui, et parem külg on pinges. Seda on ennegi olnud. Eile õhtul sai küll igat pidi venitatud. Ehk siiski olen stardis? Üks on aga selge, mingit tempot ma sinna jooksma ei lähe. Ilmselt kulgen jälle seltsis kepikõndijatega, kui peaksin siiski rajale minema.

Ja juba järgmine nädalavahetus on SEB Maijooks Tallinnas!

Mis pani põntsu?

Tartu jooksumaraton kolme sõnaga - mäed, mäed, mäed.Tweet

Need Tartu jooksumaratonil ületatud künkad on mõjutanud mind kahte pidi - ühelt poolt jälle see puusapainutaja nali ning teiselt poolt valusad varbad :) Tuleb uuesti need tuhara- ja stabilisaatorlihaste harjutused ette võtta!

Lubadus iseendale - 30 päeva stabilisaatorlihaste bootcamp algab homme!

Lugemismaterjale vigastustealtitele jooksjatele

Leidsin enda jaoks uue huvitava blogi, kus kogenud füsioterapeut Priit Teniste kirjutab oma tööst ja inimeste füsioloogiast. Jagan seda siin, sest äkki on see ka kellelegi teisele kasulik.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kui käisid Tartu jooksumaratonil - kuidas Sinu taastumine läheb?

Kuidas venitad Sina puusa külgmisi lihaseid? Ma ei suuda ühtegi head poosi välja mõelda, mis just seda õiget kohta venitaks. Üks imelik mugandatud poos mul on…

Kes läheb Tartu kevadjooksule? Mis on eesmärgiks? Mõnus kulgemine / isiklik rekord?

Hommikujooksja proovikivi - Tartu jooksumaraton 23 km

  

Kõigepealt - see jooks läheb kirja hommikujooks #96-na :) 

Olles lugenud Margiti juttu Tartu Maratoniks ettevalmistusest ja kiirete naiste Gätly ja Karmeni kokkuvõtteid sellest elamusest on paras aeg ka enda kogemus kirja panna. Müts maha nende naiste ees, kes nii tublilt hakkama said.

Enne jooksu

• Joon rohkem vett, kui tundub hea
• Söön hommikul korralikumalt, kui harjunud olen
• Kasutan erinevaid lubatud dopinguid - näiteks peedimahla
• Söön pastat ja kartulit. Kui tavaliselt neid eriti ei armasta, siis siinkohal teen endale erandi.
• Ostan mõned geelid
• Laotan välja jooksuriided, millega kavatsen joosta.
• Panen valmis ka riided ja asjad, mida kannan enne jooksu ja pärast jooksu.
• Laen akud ja pakin kokku telefoni, kella ja iPodi
• Kontrollin, kas iPodil on piisavalt peatükke parasjagu kuulatavast raamatust, et mind terve jooksu ajal saata
• Tutvun veelkord rajaskeemiga

Närvid

Minu unenäod hakkasid närve reetma juba enne kui ma teadlikult aru sain, et ilmselt on mul mingi kartus sees selle minu jaoks pika distantsi osas. Näiteks reede öösel nägin unes, kuidas ma jooksu starti hiljaks jäin, sest nautisin liiga kaua hommikusööki. Joostes tagasi oma telgi (!) juurde, kus ma ööbisin stardikoridori lähedal hakkasin rahmeldades end jooksuks valmis sättima samal ajal silmanurgast juba startinud jooksjaid jälgides. Ilmusid ka abikäed, kes aitasid kõrvaklappide juhtmeid õigetest kohtadest läbi ajada ja pusa seljast tõmmata. Geelid jäid suure rahmeldamise juures maha ja selle paanikaga ma ärkasin. Pole ju nii pikka maad ca 2 aastat jooksnud. Kartuseuss oli sees, et ilmselt see viimane pikk jooks, mis väljaväänatud jala tõttu ära jäi, on treeningust puudu. Tõenäoliselt mängis rolli ka peaaegu Novemrijooksule hilinemise kogemus.

Kuidas kompenseerida puudulikku treening-ettevalmistust

Alternatiivid kuidas valmistuda võimalikult hästi jooksuks, milleks sa pole piisavalt treenitud.Tweet

Minu jaoks nägi see välja umbes nii: ühes käes peedi mahl ja teise Borjomi. Vetsus käisin selle viimase kahe päeva jooksul enne jooksu ikka päris tihedalt. Muidugi laotasin ka varakult kõik vajamineva kraami välja, et miski pühapäeva hommikul ei ununeks.

Hetked enne looksu algust

First running errands, next just running

Kui tavaliselt võtan ma oma stardimaterjalid vahetult enne starti välja, siis seekord olid need mul juba reedel käes. Laupäeval käisime S'iga ka Pasta Party pastasid mekkimas. Ei soovita. Saab paremaid nii mujal kui ka kodus. Laupäev kujunes üldse selliseks asjaajamise päevaks. Nimelt kui me saame päevaks enda käsutusse auto, siis tähendab see tavaliselt suuremat asjaajamist. Seekord siis taararing; talveriiete äraviimine; riidekapi ülevaatusest läbikukkunud riiete ära viimine; aia kaupade ülevaatus, et suvel tore aknast välja vaadata oleks jne. Lõunakeskuses Tartu maratoni expol sai ka geelide varu täiendatud, sest kui treeninud piisavalt ei ole, siis peab ju kuidagi teistmoodi kompenseerima :D

Seekord sai pikemalt juttu aetud High5 ja HoneyPower tegelastega. Vaatame, mis sellest edasi saab, seekord rändasid kotti High5 geelid.

Sprint bussi peale

Pühapäeva hommikul läks uni varakult ära sest jällegi nägin unes midagi eeloleva jooksuga seotut. Aga täpsemalt enam ei mäleta. Hommikul sõin ampsukaupa otse potist putru ja jõin peale veel Borjomi. Küll küllale liiga ei tee - ega? Tegin viimasest peedimahlast endale bussi peale veel ühe smuuti ja ajasin riided selga. Varajasest ärkamisest hoolimata astusime koos S'iga koduuksest välja liiga hilja ning nähes ühte bussi juba Vanemuise alumisest parklast välja sõitvat pistsin jooksu… et siis ca 10 minutit seisvas bussis istuda. Kõik isud olid läinud - smuuti sundisin endale sisse enne Otepääle jõudmist.

Otepääl sai veidi sooja päikese käes pikutatud jalad pleedi sisse mähituna ja kaks korda wc'd külastatud ning oligi minek.

Jooksu ajal

Esimesed kilomeetrid olid ühelt poolt hirmutavad, sest kilomeetripostid, mis märkisid veel joosta jäänud kilomeetreid näitasid nii suuri numbreid. Teiselt poolt läksid need kilomeetrid mõnusalt ja kuidagi märkamatult. Isegi tõusud ei tundunud hirmsad võrreldes minu Lossi mäe tõusuga, mida harjutanud olin. Esimese teeninduseni oli kohe päris lill olla. Aga suhteliselt kohe pärast sealt läbi kõndimist hakkasin kahetsema, et spordijoogi valisin. Hull vee isu oli! Lisaks hakkas päikesest pea valutama. 

Siis kui viltu hakkab vedama...

Päike ja soe ilm olid tõe poolest minu kehale suur šokk. Seda oskasin ka juba ennustada, sest talvise treeningu pealt tulnuna on mul jahedad jooksud märgatavalt kergemad olnud, kui see üks sooja ilma jooks, mis seni ette on tulnud sel kevadel. Teises teeninduses kallasin endale külma vett pähe ja krae vahele ja kohe oli palju parem. Seda vett läks ka veidi kõrva ja mõnda aega oli vaja kõrvaklappi kuivatada, et see uuesti heli edastama hakkaks. Geelid läksid käiku teises ja neljandas punktis. Neljandas läks käiku ainult poolt pakikest. Hea üllatus oli, et need High5 geelid on pigem sellised mahla tüüpi ja ei jää suu lakke kleepima.

Alates 16. kilomeetrist  hakkas aga vasak põlv nalja tegema. Põlved ei olnud veel väsinud - seda tunnet ma tean ja ka see tuli ka hiljem - aga see oli selline tunne põlveõndlas, et võttis päris pikalt kõndima. Umbes kolmel korral uuesti jooksusammu katsetades  pidin kõnni peale tagasi minema ja korraks tuli ka mõte pähe, et kui nii jätkub, siis pean ju katkestama.

Lõpp paistab

18 kilomeeriks ma kulgesin juba uuesti jooksusammul, kuigi aeglasema tempoga ja iga tõus tuli kõnnisammul. Kui pika distantsi rada suubus energiat täis ja kiiresammuliste 10 kilomeetri distantsi jooksjate sekka, tuli ka endal veidi vurtsu sisse tagasi. Kuid mis seal salata - need viimased olid ikka väga rasked kilomeetrid. Jalad ei tahtnud enam kohe üldse koostööd teha. Samas üllatasin nii mõndagi rajateenindajat, et ikka veel naeratasin ja vahel ka lehvitasin, kuigi olin ka nii mõnestki kepikõndijast maha jäänud ja "aeglaselt sõudjate" grupi tagumises otsas. Tegelikult olin ma nad lihtsalt uuesti kinni püüdnud pärast seda pikemat põlvemurega jalutamist.

Perspektiivi muudatus

Finišikoridor on 10 kilomeetri distantsil palju pikem, kui 23 kilomeetri distantsil*

Vahtisin vasakule ja paremale, kuid minu toetustiim puudus koridori servalt. Tuli välja, et nad jäid veidi hiljaks, kuigi ka mina finišeerisin tunduvalt hiljem, kui olin lootnud.

Pärast jooksu

Kohe pärast jooksu olin nagu kurb kaotatud kutsikas. Väsinud, kange ja ilma telefonita. Kui juba telefoni kätte sain, siis paari katsetuse peale õnnestus ka perega kontakt saada. Olin juba plaan B välja mõelnud, et kui peaks tulema pikem ootamine, siis lähen MyFitness telgi juurde ja küsin, kas võin nende rulle kasutada. Siiski jõudsid ema, isa ja Siim väikese hilinemisega kohale ning sõitsime Tartusse emade päeva tähistama.

Hetk pärast finišit - medal käes ja jalad kohutavalt väsinud

Preemia

Pärast ülimõnusat dušši saabus NÄLG. Emade päevaks olin ette valmistanud Liège vahvlid ehk Belgia vahvlid, mida küpsetasime jooksvalt vastavalt nõudlusele. Parim koos vahukoore ja maasikatega.

Õhtul koju jõudes potsatasin diivanile kuni saabus nälg vol2. S oli selleks hetkeks täitsa kasutu, sest ta oli enda ema juures emade päeva kingiks kompostihunnikut ümber kaevanud ja nüüd samamoodi diivanil siruli ja apaatne nagu minagi. Seega kruiisisin rattaga poodi, et sahvrit täiendada. Kasutasime vast soetatud vahvlimasina võileiva grilli plaate. Nostalgia!

Kohusetundlikult rullsiin ka suuremad lihased läbi kodus, aga oli juba tunda, et kergelt ei pääse. Ning jah - ma kandsin kuni õhtuni välja oma medalit :)

Järgmisel hommikul jalad kanged - aga mida muud saabki oodata?

Veel enne voodist tõusmist mudisin reiepealseid lihaseid. Huvitaval kombel sääred ei tundugi nagu 23 kilomeetrit jooksnud olevat. Pigem nagu ainult 14 kilomeetrit. Ju siis need kompressioonsokid tõesti aitavad! Hommikul vaatasin kodus ringi - seapesa - ja hakkasin koristama. Niisiis järgnes jooksumaratonile koristusmaraton. Nõudepesumaratoni jätan aga Siimule.

Tööl on kõik tänased massaaži ajad ära napsatud, seega see tuleb homme. Äkki homseks kaob see imelik kange kõnnak ka ära?

-----------------------------------------------------------------------------------------------------

Kuidas läks Sinu Tartu maraton? Kas jooksid 10 või 23 km?

Kui kaua Sina oma medalit kannate pärast seda, kui see sulle finišikoridoris kaela riputatakse?  Kuni dušši kabiinini? Veel nädal aega otsa?

Kas sina, hea lugeja, oled pigem mõõdukalt jaheda ilmaga jooksja või naudid sa suvist päikesepaistet oma pikematel jooksudel?

*Tegelikult on see täpselt see sama finišikoridor, kus nii pika, kui lühikese distantsi jooksjad lõpetavad. Tunne on lihtsalt hoopis teine.

Hommikujooks #95 ehk jooks soojas vihmas

Võib-olla see vihm ei olnudki nii väga soe, aga jooks oli mõnus ikkagi. Kerge 4 kilomeetrine jooks enne Tartu Maratoni 23 km hirmutavat distantsi. Kuna viimane pikem jooks jäi jala väljaväänamise tõttu ära, siis oli vaja vähemalt kontrollida, kas vasak säär on korda saanud.

Kontrollitud ja töötab!

Kui laupäeval ei õnnestu Heateo Jooksule minna, siis järgmine jooks on juba 23 km ja Tartu Maratoni radadel! Juhuu!

Hommikujooks #94 kus ma ei saanud aru, et olen vahepeal jala välja väänanud...

Soojemad ilmad on saabunud

Neljapäeva öösel maandusin volbriöises Tallinnas, et ärgata keskpäeval vanaisa juures ja Kadrioru parki jooksma minna. Jalutajaid oli murdu, sest ilm oli nii ilus ja soe. Koguni suvine tunne oli ja sain ära proovida oma jooksuseeliku ehk skort'i. (shorts+skirt=skort). Kuigi ma vist olin ainuke, kes päris nii suviselt ringi lippas. Vanemad olid lapsed ikkagi soojemalt sisse pakkinud.

Trennisoengu feil

Katsetasin, kas punutud soenguga saab joosta. Õige pea sain aru, et ei saa ikka küll. Niisiis tegin trammipeatuses kõnnipeatuse ja noppisin kõik juuksenõelad patsidest välja. Seda soengut tuleb veel timmida, et ta peas püsiks ja lahti ei vajuks. Vaikselt panen kokku Tartu maratoni 23 km distantsiks sobivaid riideid ja muid nüansse. Seda kõike tuleb ju enne tähtsat päeva katsetada ja harjutada. 

Katarinenthal

Minu peamine põhjus, miks ma end Tallinnas suudan hommikujooksule motiveerida on Katarinenthali kohvik. Seekord istusin peaaegu pool tundi seal, jõin teed ja sõin hommikust ning lugesin ajalehest Armeenia genotsiidist.

Pärast jooksu tegin umbes pool tundi venitust Sworkit appi juhendamisel.

Niiviisi kujuneski ca 5 km ring. 

Külmateraapia mis lõppes kõrvetusega

Tagantjärele targana võib öelda, et vist oli veidi valus see vasak jalg, aga see ei saganud väga jooksmist seega ma ei pööranud sellele tähelepanu. Oli vaja veel koju Tartusse jõuda ja veidi mõelda, kuni välja mõtlesin. Viimase Londoni jooksu viimastel sammudel peaaegu hotelli ukse ees vääratas jalg ebatasasel asfaldil. Vasaku sääre väline külgmine lihas sai sellest vist viga. Kui Tarus rullimine pisara silma tahtis võtta sain aru, et siin on vaja muud abimeest. Otsustasin külmateraapia kasuks. See läks aga veidi untsu. Nimelt suutsin ma endal jala külmaga ära kõrvetada.

Siit ka õpetus:

Külmakoti ja naha vahele tuleb alati panna midagi isoleerivat - köögirätik sobib hästi. Muidu juhtib nii nagu pildil.

Seega ei jooksud ma nädalavahetusel enam ühtegi kilomeetrit. Käisime hoopis kanali ääres jalutamas ja õhtul tantsutrennis. Tantsutrenn oli seekord niivõrd intensiivne, et särgid ligunesid mõlemal läbi ja viimasteks kiireteks jive'deks vabanesin pealmisest rõivakihist.

Liina vs. kontsad - 2. vaatus

Esmaspäevane päev viis mind Soome, kus ma jällegi need kurjad kontsad jalga ajasin. Seekord aga ei olnud nii karme tagajärgi kui Londonis, kus ma olin endale lubanud, et nüüd nädalapäevad ma kontsi ei kanna. Nagu näha kestis see lubadus tervelt 3 päeva :D

Tantsutrenni järgmine tase

Eile, teisipäeval, aga läksime põksuvate südametega ja pisut paanikas mõtete saatel edasijõudnute tantsutrenni. See seltskond on pühapäevasest hoopis erinev. Kaks paari on seal võistluspaarid ning teised lihtsalt omajagu pikema tantsutrenni kogemusega. Kunagi ma käisin teistega (mitte võistluspaaridega) ühes trennis, aga praegu on tasemevahe oi kui suur.

Parasjagu õpiti seal uut valsi kava. Kuigi ma olen ka varem hobitantsus käinud ei olnud ma sellist valsikava veel näinud. Suutsin ehk sammud kaasa teha, aga see oli ka kõik. Kui oli aeg S'iga koos tantsida olime mõlemad hämmingus. Siiski-siiski hakkasime jupphaaval otsast pihta. Nii kui olime mingi figuurini asja selgeks harjutanud jälgisime kullipilgul lähimat paari, et mis nüüd järgmiseks tuli. Harjutasime, harjutasime, harjutasime. Kokkuvõttes oli kindlasti edukas trenn.

Täna tööl avastasin, et siin koridoris on just parasjagu nii palju ruumi, et sai korraks seda kava läbi liigutada. Õhtul kodused katsetused jäid ruuminappuse taha.

Hommikujooksud #92 ja #93

See postitus sündis lennukis tahvli peal tippides. Audioraamatut enam kuulata ei saanud kuna sellel sai nimelt aku tühjaks ja enam ei olnud midagi teha :)

Parandused ja täiendused aga iPadi peal tipitud teksti juures on päris aega nõudvad - sellest ka hiline postitus ning võibolla ka mõned veakesed.

Eellugu: Käisin tööalaste koosolekute ja kohtumiste tõttu Londonis Adobe Summitil ehk expo laadsel üritusel, mis reklaamis erinevaid tootjaid ja teenusepakkujaid turundus infotehnoloogia vallas.

Esimene Londoni jooks - Isle of Dogs edition

Esmaspäeval kiiruga asju pakkides panin ma optimistlikult kotti jooksu varustusest küll pikad püksid, kuid lühikese varrukaga pluusi. Kolmapäeval sain ma seda kahetseda.  Seda linnaosa Londonis jookussammul avastada oli üks minu kinnisideedest. Selle nimel olin ma valmis ka varem ärkama. Kolmapäevane start oli üldse väga aja-efektiivne. Kaua pole nii kiiresti riidesse ning uksest välja saanud. Jooks seevastu jäi lühikeseks erinevatel põhjustel:

• Mul olid jalad paistes eelmise päeva pikkadest tundidest kontsadel.
• Mul oli tegelikult ikkagi ajanappus.
• Külm oli. Ja lisaks veel korralik tuul.

Rendirattad üksteise kõrval reas

Niisiis kogunes vaid 2 km jooksu Isle of Dogil ekseldes vaheldumisi pankade, aktsiabörside ja sadamate vahel.

Sadamatõstukid, mis on kujunenud maastikuarhitektuuri osaks

Sild kaide vahel

Kõrgete kontsadega pintsaklipslase elu

Tänapäeval näeb endise sadama-tööstuse tulipunkt Isle of Dog ehk London Docklands vaid ülikondades mehi ja naisi kiirel sammul kontorihoonete vahel liikumas. No ja ise olin ka seekord üks neist pintsaklipslastest kui ma just hommikujooksul ei olnud. Sel reisil sain esimest korda tunda vajadust panna hommikul kingade asemel jalga hoopis tossud, nendega marssida erinevate rongide ja metroopeatuste vahel ning alles sihtkohta kohale jõudes kingad jalga pista ning tossud kotti visata.

Mul on nimelt vahelduseks mitte-jooksu-vigastus! Kuidas ma seda tean et see jooksust ei ole? Kõik minu jooksuvigastused on paremal pool: parem jalg, parem põlv, parem puus jne. Seekord on aga paistes vasak jalg! Ja pole ka ime - kolm päeva järjest 12+ tundi jalul olla ei ole isegi kõige mugavamates kingades päeva lõpuks enam midagi muud kui puhas põrgu.

Jalad seinal

90% ajast, mis ma hotellitoas parasjagu ei maganud veetsin ma jalad seinal voodis pikutades, et jalad veidi paistetusest taanduksid. Järgmiseks korraks on kindlasti madalaid kingi vaja. Järgmine selline käik on tõenäoliselt sügisel minu teise hallatava partneri expo/konverentsi külastamine Saksamaal. Ootan... aga seekord lähen veidi teistsuguse ettevalmistusega.

Iseenesest expo ise oli vägev. Ja väga kasulikud koosolekud said peetud.

Summit päevasel ajal

Ja õhtul oli pidu. Peaesineja Bastille. Laval parasjagu esitamas ühte minu lemmikut neilt - Things we lost in the fire

Lisaks bändile kaasa elamisele said peolised ka "sportlikult" aega veeta

Teine Londoni jooks - Isle of Dogs edition 2

Vaid üks väike küpsis oli puudu

Teie hommik oli kergem. Jalad ei protesteerinud ja aega oli rohkem. Mõnus hommik pikema jooksuga. Hotellitoas tass teed, kõrvaklapid pähe ja panin ajama. 

Uue pusaga - telefon taskusse ei mahtunud :)

Alguses oli plaan poolsaare serva pidi jõe äärt mööda kulgeda. Jõe äär on aga kohati blokeeritud elumajadega ning tuleb teed otsida. Sellest sai kusagil poole peal kõrini ja otsustasin otsema tee tagasi leida. See tähendas aga seda, et ma eksisin ära :)

Ei midagi hullu. Kõrghooned olid ikka õiges suunas, aga tee käänles lihtsalt omamoodi.

Millest jooksja mõtleb?

Viimane Expo päev ja kojusõit - pintsaklipslane digimuundub reisiselliks.

Expole jõudes oli näha, et energiatase oli kahe päevaga oluliselt langenud ja ega meilgi seal enam väga palju saavutada ei olnud. Mõned käepigistused ja kaardivahetused veel, mõned seminarid ja kojuminek.

Kojuminekuks vahetasin koos kingadega terve outfiti välja. Mul tõesti polnud tahtmist lennukis seeliku ja pintsakuga istuda. Hoopis mõnusam on legginsid ja t-särk. Veel parem oleks tuunika, aga see ei läbinud lõhnakontrolli.

Expolt niimoodi lahkudes hoidsin ma silmad lahti, et mitte kedagi tuttavat kohata :D

Miks reisilt tulles kott alati palju raskem tundub?

Ka seekord ei läinud reis mööda ilma šopinguta. Vastavalt nimekirjale otsisin üles mõned kindlad ilutooted, mida Eestis saadaval pole ja mida kas ammu proovida olen tahtnud või mida eelmisel korral Londonis kogemata ühe ostsin ja Eestisse tagasi jõudes aru sain, et ilma nendeta minu elu palju kurvem oleks. Aga saatuse tahtel sattusin mööda jalutama ka suurest soodsast spordipoest. No ja pole vist vaja kaks korda pakkuda, kas mind sinna nagu magnetiga tõmbas. Samas need asjad mis ostsin on mul juba pikemat aega silmapiiril olnud: jooksuseelik, mille all on lühikesed püksid, suveks ning jooksupusa, millel on all üle puusade ulatuv seeliku osa. Just seda on mul talvel vaja. Selle ebamugava ISC vesti saan kellelegi edasi pärandada. Pusa oli isegi nii tore leid, et pärast (mitte nii lühikest) telefonikõnet õega ostsin talle ka sealt selle pusa. Nüüd oleme ühtekad.

Tundub, et koju tulin ma poole raskema kotiga. Lisaks plaanitud ja plaanimata ostudele mis ma ise ette võtsin sai ka expolt igasugu nänni. Viimasel päeval näiteks sain kätte Adobe logoga softshell jaki…  endalegi imelik et mul, matkajal, ei olnud varem softshelli!

Teemu imestas, et mul on mingi anne kõik hea ja tore kraam üles leida. On vist jah.

Vot selline teistmoodi töine reis. Volbriöisesse Tallinna saabumine on ka huvitav.

Hommikujooksud #88 ja #89

Pikk jooks

#88 oli pikk jooks. Mõeldes eelmisele pikale jooksule kartsin ma seda jooksu ja lükkasin päris mitu tundi starti edasi. Lõpuks motiveerisin end jooksma minema võttes kaasa audioraamatu. Ühe korra olen selle juba läbi kuulanud, aga teine kord on täpselt sama huvitav. Vahe on selles, et enam ei ole piinavat teadmatustunnet, kui parasjagu kuulata ei saa. No näiteks, kui oled tööl.... Aga jooksu kõrvale sobib väga hästi - eriti pika ja rahuliku jooksu kõrvale. Laupäevane jooks oligi just seda - ca 13 km ja pulss terve aeg alla 150 bpm. Rõõmustav!

Mis tegid selle jooksu toredaks:

* Robert Jordan
* Plaaster sünnimärgi peal aitas!
* Ilm oli täpselt paras.
* Ei mingit lihasvalu järgmistel päevadel

Mida järgmisel korral tähele panna:

* Põlved ja parem puus olid lõpupoole valulikud - kas kestev või ühekordne probleem? Vaja valida rada, kus oleks rohkem pinnaskattega teid ja vähem asfalti.
* Buff ja spordi kõrvakapid ei sobi pikkadel jooksudel kokku - valusaks läks.
* Liiga palju võtmeid taskutes :)

Järgmine pikk jooks on olude sunnil Pärnus Jüripäeva laagri ajal. Kuidagi on järgmised kolm nädalat über tiheda graafikuga ja muud aega ma tõesti ei leia pikaks jooksuks. Mõtlesin ka juba marsruudi välja ja puha :) Loodetavasti on Ülejõe koolis mõistlikud pesemisvõimalused. Jooksujärgne snäkk on veel ka otsustamata.

Taasutmine ja "Puhkepäev"

Pühapäeval tegin kaks pikemat jalutuskäiku, et jalgu sirutada ning muidugi oli ka tantsutrenn, kus seekord keskendusime ladina tantsudele. Rumba, Tša-tsa, Samba ja Jive - tempo keris niisiis järjest kiiremaks.
Selle puhkepäeva konseptsiooni pean ma vist endale kuidagi paremini selgeks tegema.

Rahulik hommikujooks 

#89 oli rahulik esmaspäevane hommikujooks pisemal 4,2 km ringil, mis lõppes Lossi tänavast ülespuhisemisega. Seekord ei olnudki niiväga vaja end sundida, samas ei olnud ka fartlek treeningut seljataga :) Midagi kerget selles Lossi tõusus kindlasti ei ole ega saagi olema.

Jõud

Teisipäev algas jõuharjutustega pärast kehvemat ööund. Kavas olid nii tavalised tuharalihaste harjutused, plank kui ka kõhulihased erinevat moodi.

Päeva jätkudes on skoor järgmine: üks kompliment soengule ja teine kompliment maniküürile - success!

Fartlek hommikujooks #87 ja minu 4 nädala treeningkava Tartu Maratoni 23 km tarvis

Lihasharjutused 

Kolmapäeva hommikul sadas lund. Lund! Ükstapuha, mis ma sellest esimesest palavast jooksust arvasin... lumega ma küll sel hooajal enam jooksma minna ei soovi. Seeeest kasutasin aega mõistlikult ja tegin lihasharjutusi, mis vahepeal tahaplaanile on jäänud. Iseendalegi üllatus, et tagasi unne ei suikunud. Ilmselt oli see lume nägemise šokk piisav, et luugid lahti hirmutada.

Uus kogemus - aadri laskmine

Olen regulaarne vere annetaja. Ma võiks isegi öelda, et pikaajaline (terve täiskasvanud elu). Seekord läks aga veidi teistmoodi.

#jüripäevaheategu2015

Esimene asi, mis oli teistmoodi oli enda registreerimine skaudina. Skautlide Jüripäeva laagri korraldajad nimelt on seekord väga ägedalt ühendanud laagri ja heateod juba enne laagrit. Skaudilaagri raames kutsutakse kõiki üles annetama toidupangale, täiskasvanuid verd loovutama, suurperedele lauamänge kinkima jne. Super!

#jüripäevaheategu2015

Kolm päeva käsi seotud

Lõuna paiku verekeskuses, kui minusse auk surgiti tundus kõik ok. Õhtul (ca 5h pärast esiagset augustamist) töölt lahkudes võtsin sideme ära, panin mantli selga ja hakkasin minema... ja äkki tunnen, kuidas midagi sooja ja märga mööda kätt alla jookseb. Ajaga, mis kulus mantli seljast viskamiseks oli pluusi käis allapoole küünarnukki täiesti märg. Köögis kohvipausi nautivad koristustöötajad said šoki, kui ma verisena ja värisevate jalgadega sinna jooksin ja abi palusin. Koos saime lõpuks haava uuesti kinni katta. Pluus läks kraani alla - plekke oli igal pool üllatavates kohtades. Pärast proovisin seda fööniga kuivatada, et ma koju minnes haigeks ei jääks.

Võttis ikka jala värisema küll!

Haav ei näidanud ka järgmisel hommikul end piisavalt ohutuna, et ma oleks julgenud ilma sidemeta ringi käia. Täna hommikul igaks petteks tegin jooksu ka veel siiski sidemega, aga kui see  treening ja järgnev dušš enam midagi hullu ei teinud pidasin võimalikuks side lõpuks eemaldada.

Hommikujooks #87

Aga täna, aga täna... sain ma proovida fartlekki, mis minu guugeldatud treeningkavas ette nähtud on. Soojendus, mõned jooksuharjutused ja läkski lahti: 4x 2min tempos ja 1 minut sörki. Kui esimesed kolm kordust tegin ilma kõnnipausita, siis pärast kolmandat oli pulss nii laes, et kõndimine oli vägagi vajalik. Lisaks sain ma teada, et ma ei oska joosta ühtlases tempos sellist harjtust tehes. Pikalt ja aeglaselt oskan ma joosta küll. Samuti ei oska ma õiget tempot valida. Hommikul treeningule mõeldes panin paika, et jooksen nii 5.45-6.00 tempos... ise ka ei saanud aru, kuidas jalad viimase kiire lõigu jooksul 4.45 kiiruse sisse võtsid.

Peab midagi ette võtma. Esimene abinõu millele ma mõelda oskan on oma kell mugavamalt ära seadistada nendeks treeninguteks - et suurelt oleks peal tempo ja väikselt stopper.

Jooksu lõpuks ka Lossi tänava tõus. Täna soovis üks suvaline vastu tulev meesterahvas mulle jõudu. Ju siis oli mul surm juba silme ees selline, et kõik nägid, kui lähedal see on :D Aga nii tore ikkagi, et jõudu soovitakse!

Tõusu võtmise strateegia: suur mägi ... lõputu mägi (Eestis, ma tean - võimatu!). Aga mõttes võib selle mäe ju tükkideks jaotada. Minul koosnes Lossi tõus viiest tükist. Neljanda ja viienda vahel oli veel 4,5 ka, et end paremini motiveerida. No teate küll, kuidas peitust mängides loetakse: 1,2,3,4,5,6,7,8,9, 9 ja pool, 9 ja kolmveerand, peaaegu kümme, 10, tulen!

4 nädalat Tartu Maraton 23 km distantsini

Guugeldasin ja kohaldasin endale sellise treeningkava.

Tähelepanu, see on lihtsalt treeningkava, mille mina ise enda vastutusel endale koostasin tehes otsuse enda eelenva kogemuse ja ka praeguse taseme põhjal. Enne treenimisega alustamist või kahtluste puhul tuleb konsulteerida oma perearstiga!


-----------------------------------------
Küsimuste ring:

* Kas teil on olnud muret õige jooksukiiruse hoidmisega? 
* Kuidas õpetada endale kindlas tempos jooksmist?
* Kes on veel kogemustega vere annetaja? Mis on teil  ette tulnud, mis pole ette nähtud?

Nädalavahetusest ja pikkadest ning lühikestest jooksudest

Selle hooaja esimene pikk jooks ehk jooks üle konnade

Ma ei mäletagi, millal ma viimati üle kümne kilomeetri jooksin. Ja see andis tunda! Lisaks muidugi mõjutas veel see, et kuigi minu vaimu jaoks oli soe päiksepaiste mõnus ja rõõmustav, oli keha šokis. Mis mõttes sa soojaga jooksed? Tahan lund ja -5 külmakraadi tagasi! Kohe!

Jooksuriietusest sellel soojal kevade kuulutamise päeval

Esimest korda sel aastal sai t-särgiga jooksma minna. Tegelikult oli mul seljas kaks spordisärki ja buff - tuule kaitseks. Naljakas oli vaadata teisi jooksjaid paksudes ja tumedat värvi dressides. Võibolla nemad ei olnud talv läbi jooksnud ja neil oli külm?

Mõni kuu tagasi Saksamaal jooksupoes šopates rändas minu ostukorvi üks peapael, mis kirjade järgi pidi olema mitte libisev. Minu juuksed on ääretult libedad. Ma eriti ei uskunud sellesse vidinasse, aga mõtlesin ära proovida - soodukas ju. Laupäeval katsetasin esimest korda. Tõepoolest! Nii nagu ma ta pähe panin püsis ta terve jooksu - kordagi ei pidanud kohendama! Superrahul :) Suvepoole, kui kõrvade katmine enam päevakorras ei ole on sellest kindlasti suur kasu juuste näost eemal hoidmisel.

Konnad

Laupäevase pika jooksu teine nimi võik solla jooks konnadega või jooks üle konnade. Ihaste tee oli iga mõnesaja meetri järel näha mõnda talveunest segaduses konna, kes veel päriselt üles polnud ärganud. Isegi kui neist ca 10 cm kauguselt mööduda, ei tenud nad teist nägugi. Loodus ärkab.

Kuidas 10-12 km sai 13,77 km

Plaan "5 nädalaga Tartu maratoni 23 km rajale" kavas oli ette nähtud 10-12 km jooks (jagan seda kava homme ka siin). Mina oma uljuses mõtlesin, et ma pean kindlasti jooksma pigem sinna 12 kanti kui 10 kanti. Seetõttu mõtlesin käigupealt marsruuti ümber. See oli viga. Koos palava ilma, kõrge pulsi ja harjumatult pika ringiga tuli kord väsimuse, kord põlvede, kord puusade, kord vee ostmise tõttu teha mitmeid kõnnipause. Lisaks põlvedele sain ma seekord tunda veel kolme minu jaoks uut segajat.

1. Mul on kõhu peal sünnimärk (tegelikult on mul neid palju ja igal pool, aga siinkohal on oluline just see üks). Sellele ei tundunud sobivat, kui särk ca 14 kilomeetri jooksul teda kogu aeg sügas. Täitsa valusaks läks asi kätte lõpuks. Järgmistel pikkadel jooksudel ma panen plaastri peale. Kipun arvama, et asi on selles konkreetses särgimaterjalis, mis talle ei meeldinud, sest varem pole sellist nalja olnud.

2. Mul paistetas üks jalalaba keset jooksu üles. Vähemalt kolm korda pidin ühe tossu paelu lõdvemaks laskma.

3. Tagasiteel ca 2 km enne lõppu astusin poest läbi, sest janu oli juba korralik. Aga mida ma pärast selle pooltühja pudeliga teen? Jube tüütu. Järgmine kord planeerin jooksu nii, et teen Taskus Boost pausi ja kõnnin koduni :) (Terve jooksu aja kõlisesid need kaks münti mul taskus - ja siis alles lõpus ma hakkasin mõtlema, et miks ma lihtsalt kaarti kaasa ei võtnud?)

Ja kuidas pikale jooksule kohe pikk jalutuskäik otsa tuli

Pärast seda pikka jooksu ei saanud aga jalgu seinale visata. Tuli käpelt dušši all käia ja end presenteeritavaks teha. Kõndisime koos S'iga veel ca 3,5 kilomeetrit Tammelinna. Ühel olid käes suusad, teisel suusakepid, mis tarvis suveks ära paigutada.

Selleks ajaks oli parem jalalaba vist juba niivõrd paistes, et tegi korralikult valu. See on esimene kord, kui kasutasin erinevatest jooksublogidest nähtud trikki. Sama trikk läks käiku ka esmaspäeva hommikusel jooksul. Töötab!

Õhtul taas kodus painin jalad üles ja tõmbasin kompressioonsokid jalga. Magasin ka nendega. Hommikul kohe mitte mingit säärevalu. Aga kust ma saaskin sarnase abimehe reite jaoks? Need  ei olnud üldse õnnelikud!

Pühapäev rongis, koolitusel ja rulliga põrandal

Pühapäev oli piiiiik päev, mis sisaldas kokku ca 5 tundi rongisõitu ja 8 tundi koolitust. Koos skaudijuhtidega saime paremateks esinejateks ja edukamateks koolitajateks. Koolitus ise toimus Tallinnas Ovaalstuudios. Väga tore koht. Eriti meeldis mulle massaaži tool. Sealt sai päris palju praktilisi kujundusideid Tartu skaudimaja jaoks.

Ja nii ma jõudsingi korraliku venitamise ja rullimiseni alles pühapäeva õhtul. Piin. Selline piin. Võttis vahest täitsa oigama. Aga seeeest oli pärast koheselt palju parem olla.

Hommikujooks #86

Tänane hommikujooks tõestas veelkord rullimise vajalikkust. Kuigi lihased olid ikka veel valusad, tundusid jalad kerged ja valmis koostööks. Tegin kerge jooksu väikeses vihmasabinas, mille lõpetasin üldse mitte nii kerge Lossi mäe tõusuga. Profülaktikaks :) 4,1 km.

Kui jalalaba on paistes ja jooksutoss pitsitab:

Küsimuste ring:

1. Kas sul on ka jalg või jalad üles paistetanud keset pikemat jooksu? Mida tegid?

2. Kas keegi peale minu veel plaanib tartu maratoni 23 km ette võtta? Kuidas läheb? Missugune on treeningplaan?

Kuidas end kahe klikiga rohkem jooksma motiveerida

Eilse ja tänase päeva jooksul olen ma end registreerinud kolmele rahvajooksule. Eile algas see firmasisese nimede kogumisega Tartu jooksumaratoni tarbeks ja täna järkus Maijooksu ja Olümpiajooksuga, mida Spordiselt meelde tuletas oma kuukirjas.

Kuidas ma end "kogematta" 23 km jooksule kirja panin

Kui ma PRAEGU mõtlen, et ma pean kõigest (lugesin üle) nelja nädala pärast 23 km järjest jooksma - yikes! Tehes talvel suveplaane joosta võimalusel võimalikult palju võstlustel poolmaratone tundusid need plaanid mägede taga. Neli nädalat on aga vaid väga väike küngas!

Mis minu peast läbi käis selle kahe minuti ja kahe kliki jooksul, mil ma end selleks 23 kilomeetriks kirja panin:

• Oi näe siin näitlikus reas on kirjas Jüri Tamm 23 km. Automaatselt kirjutasin sinna järgmisesse ritta Liina Land 23 km.
• Mulle ei meeldinud eelmine aasta 10 km rada kohe üldse. 23 rada on ju hoopis teistsugune? Jookseks hoopis seda!

Vot nii - rohkem tarku mõtteid ei olnudki. 

Ja nii ma nüüd siin mõtlen, et kuidas ma oma treeningplaani peaks nüüd koostama, et rõõmsalt joosta see 23 km? Veidi annab kindlust, kui mõelda, et tänase hommikuga on joostud juba 84 hommikujooksu ja kokku mitusada kilomeetrit. Annab kindust ka asjaolu, et olen viimase poole aasta jooksul rohkem tähelepanu pööranud jooksuharjutustele ja venitamisele. Et ehk ei alanud minu treeningtsükkel siiski praegu vaid juba pool aastat tagasi? Siis miks ma nii mures olen?

Maijooks ja Olümpiajooks olid küll kerged otsused - õigemini ei olnudki seal midagi otsustada - muidugi lähen!

Raskete jalgadega hommikujooks #84

Ma arvan, et ma tean täpselt, miks minu jalad täna terve jooksu ajal ja ka praegu nii rasked on. Ma ei mudinud neid hommikul enne voodist tõusmist. Tavaliselt on see minu salarelv igasugu säärelihaste probleemide vastu ja "jalad nagu puupakud" sündroomi puhul. 

Niisiis lippasin 4,2 km proovides joosta veidi kiiremini, kui eelmine kord. Õnnestus! Vaatamata puupaku sündroomile. 

Sõjaplaan

Suvi on tegelikult ju käes. Nüüd ei saa enam joosta ainult 100 hommikujooksu nimel. Tulevased jooksupeod on hoopis teravamad motivaatorid, et tõsta kilomtraaži, teha mitmekülgsemaid trenne, teha jõuharjutusi, käia massaažis, teha joogat ja venitada. 

Ja nii ma motiveerisingi ennast  kahe klikiga rohkem jooksma....

Hommikujooksud #79-#83

Aeg on läinud jooksusammul. Endalegi imestuseks on vahepeal olnud 5 hommikujooksu, mis on jäänud blogimatta.

Rutiinne jooks

#79 oli tavaline hommikujooks ümber Anne kanali ühe väikese kiirema lõiguga.

Harjumuste murdmise jooks

#80 arvasin ma veel enne uksest välja astumist, et teen mäkkejookse. Aga jalad kandsid lihtsalt harjumusest ikkagi tavalisele jooksuringile. Tagasi kodu juurde jõudes olin juba koridori astumas kui otsustasin siiski ühe tõusu ette võtta. Panin kella käima ja spurtisin nõlvast üles, jalutasin alla ja oligi tehtud.

Mäkkejooksud

#81 ehk esimese aprilli jooks algas samamoodi - umbes kümmekond meetrit kandisd jalad harjumusest tavapärasesse suunda kuni mõistus üles ärkas. Ju on mul selle aja jooksul autopiloot välja arenenud. Tegin kilomeetrise soojendusringi ja hakkasin erinevaid Toomemäe tõuse võtma. Spurdiga ülesse ja jalutades alla, sörk mööda mäe serva edasi ning järgmise ülesmineva tee juures uuesti mäkke. Jooksin üles ka Lossi tänavast - kurikuulsast Tartu linnamaratoni südametemurdjast. See oli neist sprintidest kõige pikem ning pani ka veidi juba vastupidavust proovile.

Korra nädalas võib täitsa sellist trenni teha. Endale kirjutan aga kõrva taha, et pärast tuleb väääga korralikult puusapainutaja lihaseid venitada, sest need saavad päris korraliku koormuse. Liigub ju jalg tavapärasest hoopis teistmoodi - ülespoole ning kiiremini.

Jooksuringi lühenemine

#82 ja #83 jooksud tegin lühemad. Ja mul on selle üle hea meel. Kui ei ole tahtejõudu end kohe äratuskella esimese helina peale voodist välja ajada ei saa ka pikemalt joosta. Vähemalt olen mõistlikumal ajal tööle jõudnud ja ei pea pikalt õhtul kontoris aega veetma, et töö tehtud saaks.

Eesmärgiks võiks aga olla ikkagi distsiplineerida ärkamise protsessi ning ikkagi ka pikemaid lõike hommikul üritada. Mitte küll palju üle tunni, aga ikkagi. Alternatiiv on muidugi kiirust tõsta aga... veel mitte

Hommikujooksud #76 - #78

Fotosüüdistuseta jooksudest on kõige keerulisem blogida.

Rahulik jooks

Laupäevase jooksu #76 proovisin teha pigem rahuliku 6,2 km ning õhtul tegin juurde ka 30 tundi joogat/venitamist. Järgmisel päeval oli tunda, et reie tagumised lihased pole tükk aega venitada saanud ja seega olid suurest üllatusest ja uuest sensatsioonist valule teed andnud. Siiani ei ole olukord paranenud :)

Jooksutrenn

Pühapäeval sain pärast paari Tähtvere pargi ringi taas kokku õega kellega erinevaid keksimisi, sibamisi ning hüplemisi teha. Seejärel suundusime laululava nõlvale, et sealt üles sprintida. Distants oli meeldivalt lühike (järelikult järgmine kord peab pikema tõusu valima) aga 5 korda sealt üles vuhiseda andis lõpuks tunda küll.

Saatsin õe mööda jõe äärt sillani ja otsustasin ikkagi ise veel ühe tiiru Supilinnas teha. Ilm oli ilus ja tuju  oli hea. Ja raamat oli huvitava koha peal… Hommikujooks #77 kujunes seega 7,5 km pikkuseks

Lumepühad

Esmaspäeval olin isegi kella jooksu tarvis helisema pannud õhtul kuid hommikul tundus see kõige jaburam idee üldse. Kolm päeva järjest joostud, eile veel keksitud ja sprinditud, lihased paigast venitatud… kas ma tahan tõesti jooksma minna? Tuli välja et ma olin enda ümber veenmisel väga edukas ;) Ja kui tööle minnes mingit jama taevast sadas, mis päeva jooksul korralikuks lumekihiks moondus… no siis ei tahtnud isegi lõuna ajal kesklinna jalutada.

Mossitusjooks

Tänane hommikujooks #78 oli pigem mossitusjooks. Ma olin juba mõtetes kevadpuhastuse teinud ja rõõmustanud, et ei ole enam vaja naastude klõbinal asfalti ja jääd talluda. Olin ka talvised jooksuriided ära paigutanud. Seeeest sain üle pika aja jälle tervitada Anne kanali ringi ratturit, kes terve talv vist on järjepidevalt seal hommikuti trenni teinud. Ka temal oli kevadisem rattakostüüm selga pandud ning kindad ei olnud enam nii paksud. Noogutasime teineteisele. Tulemus tavapärane 6,2 km. Ootan juba seda, kui saan (kuival asfaldi ja päikesepaistel) jälle kiiremaid lõike sisse toppida sellesse jooksu.

Hommikujooks #75 - 3/4 tehtud :)

Olen oma esialgsest plaanist oluliselt maha jäänud. Tundub, et kindla aja tagant tabab mind järgmine häda.

Tagasivaade hädadele

• Ca 30. jooksu kandis tuli puusapainutaja lihase põletik, mis võttis paariks nädalaks rajalt maha. Algas see lihtsalt puusavaluga, mida pidasin "valesti magamiseks" ja lõppenud... ega vist ei olegi - lihtsalt istuva töö juures on mul tekkinud harjumus vahetevahel kusagil nurga taga venitamas käia. Pole paha tulemus.
• Ca 60. jooksu juures tekkis... maitea - motivatsioonipuudus vist, mida ma proovisin endale mitut moodi lahti seletada.
• Ja pärast 72. hommikujooksu sain ma lihtsalt tükk aega kodus passimist harjutada palaviku seltsis.
• Mis siis saab kui 100 täis tiksub?

Minu algsed eesmärgid, mis pidid mind veebruaris viima number sajani:

1. Jõuda nädalas vähemalt viiel hommikul jooksma. Hommikujooks võib olla lühike - ca pool tundi.
1. Teha regulaarselt ettekirjutatud harjutusi puusastabiliseerijatele ja tuharalihastele.
2. Teha vähemalt 2 korda nädalas joogat.
3. Rullida pärast iga jooksu.
4. Alustada targalt kõnd jooksuga vaheldumisi (kolm kuud pausi pole naljaasi!)
2. Jälgida toitumist - minu jaoks tähendab see eelkõige seda, et tuleb süüa hommikusööki.
3. Parandada järgmisel suvel poolmaratoni aega ja ehk jõuda ka sügisel maratonile. (vohh nüüd on see siis kirjas!)

No märts on peaaegu lõppemas ja ma jõudsin oma eesmärgiga 3/4 peale. Mis siis ikka, ega ma alla ikka ei anna ja küll see 100 täis ka tiksub :)

Pärast puusapainutaja probleeme vedasin jooksukrdade arvu 4x nädalas. Ma arvan, et see oli tark otsus. Harjutused, jooga ja rullimine tulevad ka vahetevahel meelde. Kõnd-jooks ei ole enam ammu teemaks. Hea meel on, et vähemalt igal jooksuhommikul ma tõesti söön hommikust. Viimasel kahel hommikul näiteks kreeka jogurt, külmutatud metsmaustikad ja Cini Minis hommikuhelbed (minu LEMMIKUD ja ainukesed hommikuhelbed, mida ma söön ca 4 pakki aastas vist). Nämm! Maraton... ma nüüd ei tea, ma enne keskendun nendele poolmaratonidele, mis plaanis on ja eks sealt näeb edasi.

Üks uus eesmärk on aga juurde tekkinud:

• Igal reisil ja igas uues kohas uut keskkonda joostes avastada. Näiteks jooksud Sakasmaal (1 ja 2) ja London. Varsti lisandub sellele London vol.2
  

Ja tänane jooks

Vot nii. Ja täna jooksin pilvises Tartus 4 km ja arvasin pool jooksu, et pulsiandur peksab segast ja kiusab mind näidates pulssi kõigest 136 bpm. pärast analüüsides  lõplikku pulsi graafikut vist oligi selline eriliselt kerge jooks alguses. Kuni ma üle silla jooksin ja see pulsi üles viis.