Nädalavahetusest ja pikkadest ning lühikestest jooksudest

Selle hooaja esimene pikk jooks ehk jooks üle konnade

Ma ei mäletagi, millal ma viimati üle kümne kilomeetri jooksin. Ja see andis tunda! Lisaks muidugi mõjutas veel see, et kuigi minu vaimu jaoks oli soe päiksepaiste mõnus ja rõõmustav, oli keha šokis. Mis mõttes sa soojaga jooksed? Tahan lund ja -5 külmakraadi tagasi! Kohe!

Jooksuriietusest sellel soojal kevade kuulutamise päeval

Esimest korda sel aastal sai t-särgiga jooksma minna. Tegelikult oli mul seljas kaks spordisärki ja buff - tuule kaitseks. Naljakas oli vaadata teisi jooksjaid paksudes ja tumedat värvi dressides. Võibolla nemad ei olnud talv läbi jooksnud ja neil oli külm?

Mõni kuu tagasi Saksamaal jooksupoes šopates rändas minu ostukorvi üks peapael, mis kirjade järgi pidi olema mitte libisev. Minu juuksed on ääretult libedad. Ma eriti ei uskunud sellesse vidinasse, aga mõtlesin ära proovida - soodukas ju. Laupäeval katsetasin esimest korda. Tõepoolest! Nii nagu ma ta pähe panin püsis ta terve jooksu - kordagi ei pidanud kohendama! Superrahul :) Suvepoole, kui kõrvade katmine enam päevakorras ei ole on sellest kindlasti suur kasu juuste näost eemal hoidmisel.

Konnad

Laupäevase pika jooksu teine nimi võik solla jooks konnadega või jooks üle konnade. Ihaste tee oli iga mõnesaja meetri järel näha mõnda talveunest segaduses konna, kes veel päriselt üles polnud ärganud. Isegi kui neist ca 10 cm kauguselt mööduda, ei tenud nad teist nägugi. Loodus ärkab.

Kuidas 10-12 km sai 13,77 km

Plaan "5 nädalaga Tartu maratoni 23 km rajale" kavas oli ette nähtud 10-12 km jooks (jagan seda kava homme ka siin). Mina oma uljuses mõtlesin, et ma pean kindlasti jooksma pigem sinna 12 kanti kui 10 kanti. Seetõttu mõtlesin käigupealt marsruuti ümber. See oli viga. Koos palava ilma, kõrge pulsi ja harjumatult pika ringiga tuli kord väsimuse, kord põlvede, kord puusade, kord vee ostmise tõttu teha mitmeid kõnnipause. Lisaks põlvedele sain ma seekord tunda veel kolme minu jaoks uut segajat.

1. Mul on kõhu peal sünnimärk (tegelikult on mul neid palju ja igal pool, aga siinkohal on oluline just see üks). Sellele ei tundunud sobivat, kui särk ca 14 kilomeetri jooksul teda kogu aeg sügas. Täitsa valusaks läks asi kätte lõpuks. Järgmistel pikkadel jooksudel ma panen plaastri peale. Kipun arvama, et asi on selles konkreetses särgimaterjalis, mis talle ei meeldinud, sest varem pole sellist nalja olnud.

2. Mul paistetas üks jalalaba keset jooksu üles. Vähemalt kolm korda pidin ühe tossu paelu lõdvemaks laskma.

3. Tagasiteel ca 2 km enne lõppu astusin poest läbi, sest janu oli juba korralik. Aga mida ma pärast selle pooltühja pudeliga teen? Jube tüütu. Järgmine kord planeerin jooksu nii, et teen Taskus Boost pausi ja kõnnin koduni :) (Terve jooksu aja kõlisesid need kaks münti mul taskus - ja siis alles lõpus ma hakkasin mõtlema, et miks ma lihtsalt kaarti kaasa ei võtnud?)

Ja kuidas pikale jooksule kohe pikk jalutuskäik otsa tuli

Pärast seda pikka jooksu ei saanud aga jalgu seinale visata. Tuli käpelt dušši all käia ja end presenteeritavaks teha. Kõndisime koos S'iga veel ca 3,5 kilomeetrit Tammelinna. Ühel olid käes suusad, teisel suusakepid, mis tarvis suveks ära paigutada.

Selleks ajaks oli parem jalalaba vist juba niivõrd paistes, et tegi korralikult valu. See on esimene kord, kui kasutasin erinevatest jooksublogidest nähtud trikki. Sama trikk läks käiku ka esmaspäeva hommikusel jooksul. Töötab!

Õhtul taas kodus painin jalad üles ja tõmbasin kompressioonsokid jalga. Magasin ka nendega. Hommikul kohe mitte mingit säärevalu. Aga kust ma saaskin sarnase abimehe reite jaoks? Need  ei olnud üldse õnnelikud!

Pühapäev rongis, koolitusel ja rulliga põrandal

Pühapäev oli piiiiik päev, mis sisaldas kokku ca 5 tundi rongisõitu ja 8 tundi koolitust. Koos skaudijuhtidega saime paremateks esinejateks ja edukamateks koolitajateks. Koolitus ise toimus Tallinnas Ovaalstuudios. Väga tore koht. Eriti meeldis mulle massaaži tool. Sealt sai päris palju praktilisi kujundusideid Tartu skaudimaja jaoks.

Ja nii ma jõudsingi korraliku venitamise ja rullimiseni alles pühapäeva õhtul. Piin. Selline piin. Võttis vahest täitsa oigama. Aga seeeest oli pärast koheselt palju parem olla.

Hommikujooks #86

Tänane hommikujooks tõestas veelkord rullimise vajalikkust. Kuigi lihased olid ikka veel valusad, tundusid jalad kerged ja valmis koostööks. Tegin kerge jooksu väikeses vihmasabinas, mille lõpetasin üldse mitte nii kerge Lossi mäe tõusuga. Profülaktikaks :) 4,1 km.

Kui jalalaba on paistes ja jooksutoss pitsitab:

Küsimuste ring:

1. Kas sul on ka jalg või jalad üles paistetanud keset pikemat jooksu? Mida tegid?

2. Kas keegi peale minu veel plaanib tartu maratoni 23 km ette võtta? Kuidas läheb? Missugune on treeningplaan?