Blogi kolis!

Heia!

Hommikujooksja 100 hommikujooksu blogi on kolinud uude kohta! 

Kuigi URL jäi samaks (100hommikujooksu.ee) kirjutan siia igaks juhuks teate, kui keegi näiteks jälgis mind Bloggeri lugeri kaudu :)

Et blogi ilusti huvilisteni jõuaks oskan soovitada feedly.com blogirulli teenust. Ise hakkasin seda kasutama pärast Google Reader hingusele minekut ja olen sealse süsteemiga väga rahul.

Veel võimalusi minu tegemisi jälgida 

Facebookis, Twitteris  ja Pinterestis

Postitused, mis on ilmunud pärast üleminekut ja millest oled võibolla ilma jäänud:

• 100 Hommikujooksu tehtud!
• SEB Maijooks

Kohtumiseni!

Tartu Kevadjooks ilma liigse stressita

Kartuseuss

Kevadjooksu kartus oli mu sees suur - keha andis alust arvata, et taastumise aega sellest lõputust Tartu jooksumaratonist ei olnud piisavalt. Sõbrad avaldasid ka arvamust, kui ma kesknädalal ka veel valutasin, et ei tohiks mul veel järgmisele rahvajooksule asja olla. Isegi kontrolljooks jäi tegemata enne Kevadjooksu. Laupäeval olin jõudnud juba voodissegi minna, kui tuli meelde, et peaks järgmiseks päevaks vähemasti jooksuasjad valmis sättima.

Hei, läheme jooksma!

Hommikul oli ainult nii palju mõistust peas, et need valmis sätitud riided selga panna. Ülejäänud aru oli vist täiesti plehku pannud, sest vähe sellest, et ma ei söönud hommikust - ma isegi ei joonud midagi. 

Päris rumal

Taskusse pistetud geel jäi samuti võistluse lõpuni sinna, sest pärast esimest teeninduspunkti oli enesetunne piisavalt hea, et see pühapäevane hommikujooks mõnusalt ära joosta.

Stardis - ootusärevus ja ära vajumine

Lehvitasin sõpradele ja tuttavatele ning soovisin head jooksuelamust, ajasin töökaaslasega juttu ja võrdlesime oma taastumist eelmise nädalavahetuse katsumusest. Esimene kilomeeter oli huvitaval kombel ja rahvamassi kiuste isegi normaalne kerge tempo. Küll aga vajus enesetunne ära järgmistel kilomeetritel. Kõik kahtluseussid tulid korraga pähe kuni olin juba valmis uskuma, et jälle tuleb jooksuvaba suvi, sest olen kindlasti mingi vigastuse hankinud endale. Pärast kahte topsi spordijooki aga asi muutus.

Taas leitud energia

Pärast teist teeninduspunkti oli juba suisa lill olla. Päike oli pilve taha läinud, tuult ei olnud ning  jooksuilm oli fantastiline. Lisasin vurtsu. Kõik seljad, mis lähemale tulid olid kongus ja jooksjatel näod punased. Mõnest jooksjast möödudes tuli koguni kartus peale, et äkki ta peaks pikali viskama, enne kui süda üles ütleb. Jäin siiski vaid enda jooksu dikteerimise juurde.

Lõpukilomeetrid

Kui ma nüüd suudaks järgmisel nädalavahetusel Tallinnas need seitse kilomeetrit joosta nii nagu Tartu kevadjooksu viimased kolm. See oleks mulle juba täitsa meeltmööda :) Enesetunne oli hea, tuju oli hea. Ajasin möödaminnes ühe niisama sörkijaga juttu ja juba oligi finiš. Siim ootas mind finišikoridori alguses ja sai mind ka pildile. Pärast läksime ja haarasime poest jäätist ja jalutasime koos koju.

#97

 Mis mulle Tartu Kevadjooksu korralduse juures meeldis.

• 10 kilomeetri kohta 3 (!) teeninduspunkti - ma tunnen end ära hellitatuna
• Igas punktis oli nii vett, kui ka spordijooki
• Võistluskeskus oli meeldivalt väike, kuid siiski hästi organiseeritud. Numbri sai niiresti kätte.
• See on minu kodule nii lähedal :) .

Kuidas läks - mis aeg siis ka tuli?

Ma ei ole siin blogis tavaliselt rääkinud ajast ega ajalisest eesmärgist. Ma ei lähe praegu ühtegi starti eesmärgiga joosta isiklikku rekordit. Ma arvan, et see ei ole üldse keeruline mõnel huvitatud isikul minna protokollist otsima minu tulemusi selle kevade jooksudest. Ma võin ausalt öelda, et mina ei ole seda teinud. Ma ei tea, mis minu ametlik aeg oli nendel viimastel jooksudel. Ma lähen starti, sest mulle meeldib joosta ja ma tahan seda protsessi nautida. Muidugi seda saaks teha ka niisama ilma rahvamassita… aga see tunnetus on rahvajooksul ikka hoopis teine. Samuti on tore osa saada organiseeritud jooksude rajateenindusest ning fotograafidest, kellel vahest  õnnestub ka mõni tore pilt välja võluda.

Võistlus iseendaga 

Kell minu käe pealt näitab mulle jooksu ajal pulssi. Vahel ka tempot. See tempo tegemine on aga alati võistlus iseendaga - kaua ma  sellises tempos joosta jaksan? No ja olgem ausad - kui jooksusamm on hea, siis on selgade püüdmine ikka hea tunne :)

Ma ei välista, et selline ükskõiksus aja suhtes võib mõne aja pärast kaduda. Lugedes teiste vägevate naiste blogisid hakkab endalgi mõte sinna suunas ketrama. See kõik on aga protsess. 

1. Esiteks igasugu vigastuste vabaks!
2. Teiseks pean suutma rahulikus tempos püsivalt hoida pulsi alla 150 piiri.
3. Kolmandaks oleks vaja teadlikku treenimist kiiruse nimel (praegu omal käel treenin vastupidavust) - selleks aga eelistan minna jooksutrenni ja treenida õige treeneri käe all.

 Vigastuste vabaks

Läheb hästi - ühtegi õhtut pole veel vahele jäänud. Aga see on alles algus ka veel :)

Hommikujooksja taastumine Tartu jooksumaratonist

Kuidas seekord taastumine läinud on

Kohe pärast jooksu

• Nälg ja uni
• Keha ilmselt veel šokis

Õhtul enne magamaminekut

• Samm kange
• Rullimine ja venitused

Järgmisel hommikul

• Sääre ja reielihaste mudimine

Päev pärast jooksu

• Reied ja puusad on šokist vabaks saanud ja annavad nüüd endast aktiivselt märku.
• Kõnnak on kergelt lombakas
• Sokke jalga tõmmates on tunda, kuidas varbad on mõlemal jalal hellad
• Õnnestus saada massaaži lauale - jess!

Kaks päeva pärast jooks

• Reied ei ole enam mingiks mureks
• Sääred pole seda huvitaval kombel seekord üldse kanged olnud
• Puusa küljed on veidi valusad - kui sealsed lihased soojaks saavad, siis on OK.
• Mõlemal jalal teine varvas (kõige pikem) on ikka veel hell

Kolm päeva pärast jooksu

• Miski ei ole enam otseselt mureks.
• Puusad veel vajavad rullimist ja venitamist
• Varbad õige veidi hellad

Neli päeva pärast jooksu

• Varbad OK, said uue lakikihi ja on palju rõõmsamad nüüd
• Kiirkõnnil õhtul Supilinna poole tõtates läks parema sääre lihas krampi - mis see siis nüüd on?
• Puusa ei osanud kahtlustada kuni õhtuse ladina trennini, kus igasugu puusahööritusi harjutasime
• Õhtul venitasin ja rullisin nii sääri, reisi, puusa ja tuharat korralikult

Viis päeva pärast jooksu

• Hommikul ca 3 km jalutamist
• Tööl on nädala algusest laua kõrval valmis sätitud "venitamiskeskus", mis aitab istuva töö halbu kõrvalnähte ehk istumis-haigust peletada

Mure Tartu Kevadjooksu pärast

Kahjuks ma ei olegi praeguseks enam üldse kindel, kas ma Tartu kevadjooksust osa võtan. Alates eile õhtusest Ladina trennist tundub parem puus (puusapainutaja lihas) imelik… Ma ei oska seda muud moodi seletada kui, et parem külg on pinges. Seda on ennegi olnud. Eile õhtul sai küll igat pidi venitatud. Ehk siiski olen stardis? Üks on aga selge, mingit tempot ma sinna jooksma ei lähe. Ilmselt kulgen jälle seltsis kepikõndijatega, kui peaksin siiski rajale minema.

Ja juba järgmine nädalavahetus on SEB Maijooks Tallinnas!

Mis pani põntsu?

Tartu jooksumaraton kolme sõnaga - mäed, mäed, mäed.Tweet

Need Tartu jooksumaratonil ületatud künkad on mõjutanud mind kahte pidi - ühelt poolt jälle see puusapainutaja nali ning teiselt poolt valusad varbad :) Tuleb uuesti need tuhara- ja stabilisaatorlihaste harjutused ette võtta!

Lubadus iseendale - 30 päeva stabilisaatorlihaste bootcamp algab homme!

Lugemismaterjale vigastustealtitele jooksjatele

Leidsin enda jaoks uue huvitava blogi, kus kogenud füsioterapeut Priit Teniste kirjutab oma tööst ja inimeste füsioloogiast. Jagan seda siin, sest äkki on see ka kellelegi teisele kasulik.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kui käisid Tartu jooksumaratonil - kuidas Sinu taastumine läheb?

Kuidas venitad Sina puusa külgmisi lihaseid? Ma ei suuda ühtegi head poosi välja mõelda, mis just seda õiget kohta venitaks. Üks imelik mugandatud poos mul on…

Kes läheb Tartu kevadjooksule? Mis on eesmärgiks? Mõnus kulgemine / isiklik rekord?

Hommikujooksja proovikivi - Tartu jooksumaraton 23 km

  

Kõigepealt - see jooks läheb kirja hommikujooks #96-na :) 

Olles lugenud Margiti juttu Tartu Maratoniks ettevalmistusest ja kiirete naiste Gätly ja Karmeni kokkuvõtteid sellest elamusest on paras aeg ka enda kogemus kirja panna. Müts maha nende naiste ees, kes nii tublilt hakkama said.

Enne jooksu

• Joon rohkem vett, kui tundub hea
• Söön hommikul korralikumalt, kui harjunud olen
• Kasutan erinevaid lubatud dopinguid - näiteks peedimahla
• Söön pastat ja kartulit. Kui tavaliselt neid eriti ei armasta, siis siinkohal teen endale erandi.
• Ostan mõned geelid
• Laotan välja jooksuriided, millega kavatsen joosta.
• Panen valmis ka riided ja asjad, mida kannan enne jooksu ja pärast jooksu.
• Laen akud ja pakin kokku telefoni, kella ja iPodi
• Kontrollin, kas iPodil on piisavalt peatükke parasjagu kuulatavast raamatust, et mind terve jooksu ajal saata
• Tutvun veelkord rajaskeemiga

Närvid

Minu unenäod hakkasid närve reetma juba enne kui ma teadlikult aru sain, et ilmselt on mul mingi kartus sees selle minu jaoks pika distantsi osas. Näiteks reede öösel nägin unes, kuidas ma jooksu starti hiljaks jäin, sest nautisin liiga kaua hommikusööki. Joostes tagasi oma telgi (!) juurde, kus ma ööbisin stardikoridori lähedal hakkasin rahmeldades end jooksuks valmis sättima samal ajal silmanurgast juba startinud jooksjaid jälgides. Ilmusid ka abikäed, kes aitasid kõrvaklappide juhtmeid õigetest kohtadest läbi ajada ja pusa seljast tõmmata. Geelid jäid suure rahmeldamise juures maha ja selle paanikaga ma ärkasin. Pole ju nii pikka maad ca 2 aastat jooksnud. Kartuseuss oli sees, et ilmselt see viimane pikk jooks, mis väljaväänatud jala tõttu ära jäi, on treeningust puudu. Tõenäoliselt mängis rolli ka peaaegu Novemrijooksule hilinemise kogemus.

Kuidas kompenseerida puudulikku treening-ettevalmistust

Alternatiivid kuidas valmistuda võimalikult hästi jooksuks, milleks sa pole piisavalt treenitud.Tweet

Minu jaoks nägi see välja umbes nii: ühes käes peedi mahl ja teise Borjomi. Vetsus käisin selle viimase kahe päeva jooksul enne jooksu ikka päris tihedalt. Muidugi laotasin ka varakult kõik vajamineva kraami välja, et miski pühapäeva hommikul ei ununeks.

Hetked enne looksu algust

First running errands, next just running

Kui tavaliselt võtan ma oma stardimaterjalid vahetult enne starti välja, siis seekord olid need mul juba reedel käes. Laupäeval käisime S'iga ka Pasta Party pastasid mekkimas. Ei soovita. Saab paremaid nii mujal kui ka kodus. Laupäev kujunes üldse selliseks asjaajamise päevaks. Nimelt kui me saame päevaks enda käsutusse auto, siis tähendab see tavaliselt suuremat asjaajamist. Seekord siis taararing; talveriiete äraviimine; riidekapi ülevaatusest läbikukkunud riiete ära viimine; aia kaupade ülevaatus, et suvel tore aknast välja vaadata oleks jne. Lõunakeskuses Tartu maratoni expol sai ka geelide varu täiendatud, sest kui treeninud piisavalt ei ole, siis peab ju kuidagi teistmoodi kompenseerima :D

Seekord sai pikemalt juttu aetud High5 ja HoneyPower tegelastega. Vaatame, mis sellest edasi saab, seekord rändasid kotti High5 geelid.

Sprint bussi peale

Pühapäeva hommikul läks uni varakult ära sest jällegi nägin unes midagi eeloleva jooksuga seotut. Aga täpsemalt enam ei mäleta. Hommikul sõin ampsukaupa otse potist putru ja jõin peale veel Borjomi. Küll küllale liiga ei tee - ega? Tegin viimasest peedimahlast endale bussi peale veel ühe smuuti ja ajasin riided selga. Varajasest ärkamisest hoolimata astusime koos S'iga koduuksest välja liiga hilja ning nähes ühte bussi juba Vanemuise alumisest parklast välja sõitvat pistsin jooksu… et siis ca 10 minutit seisvas bussis istuda. Kõik isud olid läinud - smuuti sundisin endale sisse enne Otepääle jõudmist.

Otepääl sai veidi sooja päikese käes pikutatud jalad pleedi sisse mähituna ja kaks korda wc'd külastatud ning oligi minek.

Jooksu ajal

Esimesed kilomeetrid olid ühelt poolt hirmutavad, sest kilomeetripostid, mis märkisid veel joosta jäänud kilomeetreid näitasid nii suuri numbreid. Teiselt poolt läksid need kilomeetrid mõnusalt ja kuidagi märkamatult. Isegi tõusud ei tundunud hirmsad võrreldes minu Lossi mäe tõusuga, mida harjutanud olin. Esimese teeninduseni oli kohe päris lill olla. Aga suhteliselt kohe pärast sealt läbi kõndimist hakkasin kahetsema, et spordijoogi valisin. Hull vee isu oli! Lisaks hakkas päikesest pea valutama. 

Siis kui viltu hakkab vedama...

Päike ja soe ilm olid tõe poolest minu kehale suur šokk. Seda oskasin ka juba ennustada, sest talvise treeningu pealt tulnuna on mul jahedad jooksud märgatavalt kergemad olnud, kui see üks sooja ilma jooks, mis seni ette on tulnud sel kevadel. Teises teeninduses kallasin endale külma vett pähe ja krae vahele ja kohe oli palju parem. Seda vett läks ka veidi kõrva ja mõnda aega oli vaja kõrvaklappi kuivatada, et see uuesti heli edastama hakkaks. Geelid läksid käiku teises ja neljandas punktis. Neljandas läks käiku ainult poolt pakikest. Hea üllatus oli, et need High5 geelid on pigem sellised mahla tüüpi ja ei jää suu lakke kleepima.

Alates 16. kilomeetrist  hakkas aga vasak põlv nalja tegema. Põlved ei olnud veel väsinud - seda tunnet ma tean ja ka see tuli ka hiljem - aga see oli selline tunne põlveõndlas, et võttis päris pikalt kõndima. Umbes kolmel korral uuesti jooksusammu katsetades  pidin kõnni peale tagasi minema ja korraks tuli ka mõte pähe, et kui nii jätkub, siis pean ju katkestama.

Lõpp paistab

18 kilomeeriks ma kulgesin juba uuesti jooksusammul, kuigi aeglasema tempoga ja iga tõus tuli kõnnisammul. Kui pika distantsi rada suubus energiat täis ja kiiresammuliste 10 kilomeetri distantsi jooksjate sekka, tuli ka endal veidi vurtsu sisse tagasi. Kuid mis seal salata - need viimased olid ikka väga rasked kilomeetrid. Jalad ei tahtnud enam kohe üldse koostööd teha. Samas üllatasin nii mõndagi rajateenindajat, et ikka veel naeratasin ja vahel ka lehvitasin, kuigi olin ka nii mõnestki kepikõndijast maha jäänud ja "aeglaselt sõudjate" grupi tagumises otsas. Tegelikult olin ma nad lihtsalt uuesti kinni püüdnud pärast seda pikemat põlvemurega jalutamist.

Perspektiivi muudatus

Finišikoridor on 10 kilomeetri distantsil palju pikem, kui 23 kilomeetri distantsil*

Vahtisin vasakule ja paremale, kuid minu toetustiim puudus koridori servalt. Tuli välja, et nad jäid veidi hiljaks, kuigi ka mina finišeerisin tunduvalt hiljem, kui olin lootnud.

Pärast jooksu

Kohe pärast jooksu olin nagu kurb kaotatud kutsikas. Väsinud, kange ja ilma telefonita. Kui juba telefoni kätte sain, siis paari katsetuse peale õnnestus ka perega kontakt saada. Olin juba plaan B välja mõelnud, et kui peaks tulema pikem ootamine, siis lähen MyFitness telgi juurde ja küsin, kas võin nende rulle kasutada. Siiski jõudsid ema, isa ja Siim väikese hilinemisega kohale ning sõitsime Tartusse emade päeva tähistama.

Hetk pärast finišit - medal käes ja jalad kohutavalt väsinud

Preemia

Pärast ülimõnusat dušši saabus NÄLG. Emade päevaks olin ette valmistanud Liège vahvlid ehk Belgia vahvlid, mida küpsetasime jooksvalt vastavalt nõudlusele. Parim koos vahukoore ja maasikatega.

Õhtul koju jõudes potsatasin diivanile kuni saabus nälg vol2. S oli selleks hetkeks täitsa kasutu, sest ta oli enda ema juures emade päeva kingiks kompostihunnikut ümber kaevanud ja nüüd samamoodi diivanil siruli ja apaatne nagu minagi. Seega kruiisisin rattaga poodi, et sahvrit täiendada. Kasutasime vast soetatud vahvlimasina võileiva grilli plaate. Nostalgia!

Kohusetundlikult rullsiin ka suuremad lihased läbi kodus, aga oli juba tunda, et kergelt ei pääse. Ning jah - ma kandsin kuni õhtuni välja oma medalit :)

Järgmisel hommikul jalad kanged - aga mida muud saabki oodata?

Veel enne voodist tõusmist mudisin reiepealseid lihaseid. Huvitaval kombel sääred ei tundugi nagu 23 kilomeetrit jooksnud olevat. Pigem nagu ainult 14 kilomeetrit. Ju siis need kompressioonsokid tõesti aitavad! Hommikul vaatasin kodus ringi - seapesa - ja hakkasin koristama. Niisiis järgnes jooksumaratonile koristusmaraton. Nõudepesumaratoni jätan aga Siimule.

Tööl on kõik tänased massaaži ajad ära napsatud, seega see tuleb homme. Äkki homseks kaob see imelik kange kõnnak ka ära?

-----------------------------------------------------------------------------------------------------

Kuidas läks Sinu Tartu maraton? Kas jooksid 10 või 23 km?

Kui kaua Sina oma medalit kannate pärast seda, kui see sulle finišikoridoris kaela riputatakse?  Kuni dušši kabiinini? Veel nädal aega otsa?

Kas sina, hea lugeja, oled pigem mõõdukalt jaheda ilmaga jooksja või naudid sa suvist päikesepaistet oma pikematel jooksudel?

*Tegelikult on see täpselt see sama finišikoridor, kus nii pika, kui lühikese distantsi jooksjad lõpetavad. Tunne on lihtsalt hoopis teine.

Hommikujooks #95 ehk jooks soojas vihmas

Võib-olla see vihm ei olnudki nii väga soe, aga jooks oli mõnus ikkagi. Kerge 4 kilomeetrine jooks enne Tartu Maratoni 23 km hirmutavat distantsi. Kuna viimane pikem jooks jäi jala väljaväänamise tõttu ära, siis oli vaja vähemalt kontrollida, kas vasak säär on korda saanud.

Kontrollitud ja töötab!

Kui laupäeval ei õnnestu Heateo Jooksule minna, siis järgmine jooks on juba 23 km ja Tartu Maratoni radadel! Juhuu!

Hommikujooks #94 kus ma ei saanud aru, et olen vahepeal jala välja väänanud...

Soojemad ilmad on saabunud

Neljapäeva öösel maandusin volbriöises Tallinnas, et ärgata keskpäeval vanaisa juures ja Kadrioru parki jooksma minna. Jalutajaid oli murdu, sest ilm oli nii ilus ja soe. Koguni suvine tunne oli ja sain ära proovida oma jooksuseeliku ehk skort'i. (shorts+skirt=skort). Kuigi ma vist olin ainuke, kes päris nii suviselt ringi lippas. Vanemad olid lapsed ikkagi soojemalt sisse pakkinud.

Trennisoengu feil

Katsetasin, kas punutud soenguga saab joosta. Õige pea sain aru, et ei saa ikka küll. Niisiis tegin trammipeatuses kõnnipeatuse ja noppisin kõik juuksenõelad patsidest välja. Seda soengut tuleb veel timmida, et ta peas püsiks ja lahti ei vajuks. Vaikselt panen kokku Tartu maratoni 23 km distantsiks sobivaid riideid ja muid nüansse. Seda kõike tuleb ju enne tähtsat päeva katsetada ja harjutada. 

Katarinenthal

Minu peamine põhjus, miks ma end Tallinnas suudan hommikujooksule motiveerida on Katarinenthali kohvik. Seekord istusin peaaegu pool tundi seal, jõin teed ja sõin hommikust ning lugesin ajalehest Armeenia genotsiidist.

Pärast jooksu tegin umbes pool tundi venitust Sworkit appi juhendamisel.

Niiviisi kujuneski ca 5 km ring. 

Külmateraapia mis lõppes kõrvetusega

Tagantjärele targana võib öelda, et vist oli veidi valus see vasak jalg, aga see ei saganud väga jooksmist seega ma ei pööranud sellele tähelepanu. Oli vaja veel koju Tartusse jõuda ja veidi mõelda, kuni välja mõtlesin. Viimase Londoni jooksu viimastel sammudel peaaegu hotelli ukse ees vääratas jalg ebatasasel asfaldil. Vasaku sääre väline külgmine lihas sai sellest vist viga. Kui Tarus rullimine pisara silma tahtis võtta sain aru, et siin on vaja muud abimeest. Otsustasin külmateraapia kasuks. See läks aga veidi untsu. Nimelt suutsin ma endal jala külmaga ära kõrvetada.

Siit ka õpetus:

Külmakoti ja naha vahele tuleb alati panna midagi isoleerivat - köögirätik sobib hästi. Muidu juhtib nii nagu pildil.

Seega ei jooksud ma nädalavahetusel enam ühtegi kilomeetrit. Käisime hoopis kanali ääres jalutamas ja õhtul tantsutrennis. Tantsutrenn oli seekord niivõrd intensiivne, et särgid ligunesid mõlemal läbi ja viimasteks kiireteks jive'deks vabanesin pealmisest rõivakihist.

Liina vs. kontsad - 2. vaatus

Esmaspäevane päev viis mind Soome, kus ma jällegi need kurjad kontsad jalga ajasin. Seekord aga ei olnud nii karme tagajärgi kui Londonis, kus ma olin endale lubanud, et nüüd nädalapäevad ma kontsi ei kanna. Nagu näha kestis see lubadus tervelt 3 päeva :D

Tantsutrenni järgmine tase

Eile, teisipäeval, aga läksime põksuvate südametega ja pisut paanikas mõtete saatel edasijõudnute tantsutrenni. See seltskond on pühapäevasest hoopis erinev. Kaks paari on seal võistluspaarid ning teised lihtsalt omajagu pikema tantsutrenni kogemusega. Kunagi ma käisin teistega (mitte võistluspaaridega) ühes trennis, aga praegu on tasemevahe oi kui suur.

Parasjagu õpiti seal uut valsi kava. Kuigi ma olen ka varem hobitantsus käinud ei olnud ma sellist valsikava veel näinud. Suutsin ehk sammud kaasa teha, aga see oli ka kõik. Kui oli aeg S'iga koos tantsida olime mõlemad hämmingus. Siiski-siiski hakkasime jupphaaval otsast pihta. Nii kui olime mingi figuurini asja selgeks harjutanud jälgisime kullipilgul lähimat paari, et mis nüüd järgmiseks tuli. Harjutasime, harjutasime, harjutasime. Kokkuvõttes oli kindlasti edukas trenn.

Täna tööl avastasin, et siin koridoris on just parasjagu nii palju ruumi, et sai korraks seda kava läbi liigutada. Õhtul kodused katsetused jäid ruuminappuse taha.

Hommikujooksud #92 ja #93

See postitus sündis lennukis tahvli peal tippides. Audioraamatut enam kuulata ei saanud kuna sellel sai nimelt aku tühjaks ja enam ei olnud midagi teha :)

Parandused ja täiendused aga iPadi peal tipitud teksti juures on päris aega nõudvad - sellest ka hiline postitus ning võibolla ka mõned veakesed.

Eellugu: Käisin tööalaste koosolekute ja kohtumiste tõttu Londonis Adobe Summitil ehk expo laadsel üritusel, mis reklaamis erinevaid tootjaid ja teenusepakkujaid turundus infotehnoloogia vallas.

Esimene Londoni jooks - Isle of Dogs edition

Esmaspäeval kiiruga asju pakkides panin ma optimistlikult kotti jooksu varustusest küll pikad püksid, kuid lühikese varrukaga pluusi. Kolmapäeval sain ma seda kahetseda.  Seda linnaosa Londonis jookussammul avastada oli üks minu kinnisideedest. Selle nimel olin ma valmis ka varem ärkama. Kolmapäevane start oli üldse väga aja-efektiivne. Kaua pole nii kiiresti riidesse ning uksest välja saanud. Jooks seevastu jäi lühikeseks erinevatel põhjustel:

• Mul olid jalad paistes eelmise päeva pikkadest tundidest kontsadel.
• Mul oli tegelikult ikkagi ajanappus.
• Külm oli. Ja lisaks veel korralik tuul.

Rendirattad üksteise kõrval reas

Niisiis kogunes vaid 2 km jooksu Isle of Dogil ekseldes vaheldumisi pankade, aktsiabörside ja sadamate vahel.

Sadamatõstukid, mis on kujunenud maastikuarhitektuuri osaks

Sild kaide vahel

Kõrgete kontsadega pintsaklipslase elu

Tänapäeval näeb endise sadama-tööstuse tulipunkt Isle of Dog ehk London Docklands vaid ülikondades mehi ja naisi kiirel sammul kontorihoonete vahel liikumas. No ja ise olin ka seekord üks neist pintsaklipslastest kui ma just hommikujooksul ei olnud. Sel reisil sain esimest korda tunda vajadust panna hommikul kingade asemel jalga hoopis tossud, nendega marssida erinevate rongide ja metroopeatuste vahel ning alles sihtkohta kohale jõudes kingad jalga pista ning tossud kotti visata.

Mul on nimelt vahelduseks mitte-jooksu-vigastus! Kuidas ma seda tean et see jooksust ei ole? Kõik minu jooksuvigastused on paremal pool: parem jalg, parem põlv, parem puus jne. Seekord on aga paistes vasak jalg! Ja pole ka ime - kolm päeva järjest 12+ tundi jalul olla ei ole isegi kõige mugavamates kingades päeva lõpuks enam midagi muud kui puhas põrgu.

Jalad seinal

90% ajast, mis ma hotellitoas parasjagu ei maganud veetsin ma jalad seinal voodis pikutades, et jalad veidi paistetusest taanduksid. Järgmiseks korraks on kindlasti madalaid kingi vaja. Järgmine selline käik on tõenäoliselt sügisel minu teise hallatava partneri expo/konverentsi külastamine Saksamaal. Ootan... aga seekord lähen veidi teistsuguse ettevalmistusega.

Iseenesest expo ise oli vägev. Ja väga kasulikud koosolekud said peetud.

Summit päevasel ajal

Ja õhtul oli pidu. Peaesineja Bastille. Laval parasjagu esitamas ühte minu lemmikut neilt - Things we lost in the fire

Lisaks bändile kaasa elamisele said peolised ka "sportlikult" aega veeta

Teine Londoni jooks - Isle of Dogs edition 2

Vaid üks väike küpsis oli puudu

Teie hommik oli kergem. Jalad ei protesteerinud ja aega oli rohkem. Mõnus hommik pikema jooksuga. Hotellitoas tass teed, kõrvaklapid pähe ja panin ajama. 

Uue pusaga - telefon taskusse ei mahtunud :)

Alguses oli plaan poolsaare serva pidi jõe äärt mööda kulgeda. Jõe äär on aga kohati blokeeritud elumajadega ning tuleb teed otsida. Sellest sai kusagil poole peal kõrini ja otsustasin otsema tee tagasi leida. See tähendas aga seda, et ma eksisin ära :)

Ei midagi hullu. Kõrghooned olid ikka õiges suunas, aga tee käänles lihtsalt omamoodi.

Millest jooksja mõtleb?

Viimane Expo päev ja kojusõit - pintsaklipslane digimuundub reisiselliks.

Expole jõudes oli näha, et energiatase oli kahe päevaga oluliselt langenud ja ega meilgi seal enam väga palju saavutada ei olnud. Mõned käepigistused ja kaardivahetused veel, mõned seminarid ja kojuminek.

Kojuminekuks vahetasin koos kingadega terve outfiti välja. Mul tõesti polnud tahtmist lennukis seeliku ja pintsakuga istuda. Hoopis mõnusam on legginsid ja t-särk. Veel parem oleks tuunika, aga see ei läbinud lõhnakontrolli.

Expolt niimoodi lahkudes hoidsin ma silmad lahti, et mitte kedagi tuttavat kohata :D

Miks reisilt tulles kott alati palju raskem tundub?

Ka seekord ei läinud reis mööda ilma šopinguta. Vastavalt nimekirjale otsisin üles mõned kindlad ilutooted, mida Eestis saadaval pole ja mida kas ammu proovida olen tahtnud või mida eelmisel korral Londonis kogemata ühe ostsin ja Eestisse tagasi jõudes aru sain, et ilma nendeta minu elu palju kurvem oleks. Aga saatuse tahtel sattusin mööda jalutama ka suurest soodsast spordipoest. No ja pole vist vaja kaks korda pakkuda, kas mind sinna nagu magnetiga tõmbas. Samas need asjad mis ostsin on mul juba pikemat aega silmapiiril olnud: jooksuseelik, mille all on lühikesed püksid, suveks ning jooksupusa, millel on all üle puusade ulatuv seeliku osa. Just seda on mul talvel vaja. Selle ebamugava ISC vesti saan kellelegi edasi pärandada. Pusa oli isegi nii tore leid, et pärast (mitte nii lühikest) telefonikõnet õega ostsin talle ka sealt selle pusa. Nüüd oleme ühtekad.

Tundub, et koju tulin ma poole raskema kotiga. Lisaks plaanitud ja plaanimata ostudele mis ma ise ette võtsin sai ka expolt igasugu nänni. Viimasel päeval näiteks sain kätte Adobe logoga softshell jaki…  endalegi imelik et mul, matkajal, ei olnud varem softshelli!

Teemu imestas, et mul on mingi anne kõik hea ja tore kraam üles leida. On vist jah.

Vot selline teistmoodi töine reis. Volbriöisesse Tallinna saabumine on ka huvitav.