Hommikujooksud #88 ja #89

Pikk jooks

#88 oli pikk jooks. Mõeldes eelmisele pikale jooksule kartsin ma seda jooksu ja lükkasin päris mitu tundi starti edasi. Lõpuks motiveerisin end jooksma minema võttes kaasa audioraamatu. Ühe korra olen selle juba läbi kuulanud, aga teine kord on täpselt sama huvitav. Vahe on selles, et enam ei ole piinavat teadmatustunnet, kui parasjagu kuulata ei saa. No näiteks, kui oled tööl.... Aga jooksu kõrvale sobib väga hästi - eriti pika ja rahuliku jooksu kõrvale. Laupäevane jooks oligi just seda - ca 13 km ja pulss terve aeg alla 150 bpm. Rõõmustav!

Mis tegid selle jooksu toredaks:

* Robert Jordan
* Plaaster sünnimärgi peal aitas!
* Ilm oli täpselt paras.
* Ei mingit lihasvalu järgmistel päevadel

Mida järgmisel korral tähele panna:

* Põlved ja parem puus olid lõpupoole valulikud - kas kestev või ühekordne probleem? Vaja valida rada, kus oleks rohkem pinnaskattega teid ja vähem asfalti.
* Buff ja spordi kõrvakapid ei sobi pikkadel jooksudel kokku - valusaks läks.
* Liiga palju võtmeid taskutes :)

Järgmine pikk jooks on olude sunnil Pärnus Jüripäeva laagri ajal. Kuidagi on järgmised kolm nädalat über tiheda graafikuga ja muud aega ma tõesti ei leia pikaks jooksuks. Mõtlesin ka juba marsruudi välja ja puha :) Loodetavasti on Ülejõe koolis mõistlikud pesemisvõimalused. Jooksujärgne snäkk on veel ka otsustamata.

Taasutmine ja "Puhkepäev"

Pühapäeval tegin kaks pikemat jalutuskäiku, et jalgu sirutada ning muidugi oli ka tantsutrenn, kus seekord keskendusime ladina tantsudele. Rumba, Tša-tsa, Samba ja Jive - tempo keris niisiis järjest kiiremaks.
Selle puhkepäeva konseptsiooni pean ma vist endale kuidagi paremini selgeks tegema.

Rahulik hommikujooks 

#89 oli rahulik esmaspäevane hommikujooks pisemal 4,2 km ringil, mis lõppes Lossi tänavast ülespuhisemisega. Seekord ei olnudki niiväga vaja end sundida, samas ei olnud ka fartlek treeningut seljataga :) Midagi kerget selles Lossi tõusus kindlasti ei ole ega saagi olema.

Jõud

Teisipäev algas jõuharjutustega pärast kehvemat ööund. Kavas olid nii tavalised tuharalihaste harjutused, plank kui ka kõhulihased erinevat moodi.

Päeva jätkudes on skoor järgmine: üks kompliment soengule ja teine kompliment maniküürile - success!

Fartlek hommikujooks #87 ja minu 4 nädala treeningkava Tartu Maratoni 23 km tarvis

Lihasharjutused 

Kolmapäeva hommikul sadas lund. Lund! Ükstapuha, mis ma sellest esimesest palavast jooksust arvasin... lumega ma küll sel hooajal enam jooksma minna ei soovi. Seeeest kasutasin aega mõistlikult ja tegin lihasharjutusi, mis vahepeal tahaplaanile on jäänud. Iseendalegi üllatus, et tagasi unne ei suikunud. Ilmselt oli see lume nägemise šokk piisav, et luugid lahti hirmutada.

Uus kogemus - aadri laskmine

Olen regulaarne vere annetaja. Ma võiks isegi öelda, et pikaajaline (terve täiskasvanud elu). Seekord läks aga veidi teistmoodi.

#jüripäevaheategu2015

Esimene asi, mis oli teistmoodi oli enda registreerimine skaudina. Skautlide Jüripäeva laagri korraldajad nimelt on seekord väga ägedalt ühendanud laagri ja heateod juba enne laagrit. Skaudilaagri raames kutsutakse kõiki üles annetama toidupangale, täiskasvanuid verd loovutama, suurperedele lauamänge kinkima jne. Super!

#jüripäevaheategu2015

Kolm päeva käsi seotud

Lõuna paiku verekeskuses, kui minusse auk surgiti tundus kõik ok. Õhtul (ca 5h pärast esiagset augustamist) töölt lahkudes võtsin sideme ära, panin mantli selga ja hakkasin minema... ja äkki tunnen, kuidas midagi sooja ja märga mööda kätt alla jookseb. Ajaga, mis kulus mantli seljast viskamiseks oli pluusi käis allapoole küünarnukki täiesti märg. Köögis kohvipausi nautivad koristustöötajad said šoki, kui ma verisena ja värisevate jalgadega sinna jooksin ja abi palusin. Koos saime lõpuks haava uuesti kinni katta. Pluus läks kraani alla - plekke oli igal pool üllatavates kohtades. Pärast proovisin seda fööniga kuivatada, et ma koju minnes haigeks ei jääks.

Võttis ikka jala värisema küll!

Haav ei näidanud ka järgmisel hommikul end piisavalt ohutuna, et ma oleks julgenud ilma sidemeta ringi käia. Täna hommikul igaks petteks tegin jooksu ka veel siiski sidemega, aga kui see  treening ja järgnev dušš enam midagi hullu ei teinud pidasin võimalikuks side lõpuks eemaldada.

Hommikujooks #87

Aga täna, aga täna... sain ma proovida fartlekki, mis minu guugeldatud treeningkavas ette nähtud on. Soojendus, mõned jooksuharjutused ja läkski lahti: 4x 2min tempos ja 1 minut sörki. Kui esimesed kolm kordust tegin ilma kõnnipausita, siis pärast kolmandat oli pulss nii laes, et kõndimine oli vägagi vajalik. Lisaks sain ma teada, et ma ei oska joosta ühtlases tempos sellist harjtust tehes. Pikalt ja aeglaselt oskan ma joosta küll. Samuti ei oska ma õiget tempot valida. Hommikul treeningule mõeldes panin paika, et jooksen nii 5.45-6.00 tempos... ise ka ei saanud aru, kuidas jalad viimase kiire lõigu jooksul 4.45 kiiruse sisse võtsid.

Peab midagi ette võtma. Esimene abinõu millele ma mõelda oskan on oma kell mugavamalt ära seadistada nendeks treeninguteks - et suurelt oleks peal tempo ja väikselt stopper.

Jooksu lõpuks ka Lossi tänava tõus. Täna soovis üks suvaline vastu tulev meesterahvas mulle jõudu. Ju siis oli mul surm juba silme ees selline, et kõik nägid, kui lähedal see on :D Aga nii tore ikkagi, et jõudu soovitakse!

Tõusu võtmise strateegia: suur mägi ... lõputu mägi (Eestis, ma tean - võimatu!). Aga mõttes võib selle mäe ju tükkideks jaotada. Minul koosnes Lossi tõus viiest tükist. Neljanda ja viienda vahel oli veel 4,5 ka, et end paremini motiveerida. No teate küll, kuidas peitust mängides loetakse: 1,2,3,4,5,6,7,8,9, 9 ja pool, 9 ja kolmveerand, peaaegu kümme, 10, tulen!

4 nädalat Tartu Maraton 23 km distantsini

Guugeldasin ja kohaldasin endale sellise treeningkava.

Tähelepanu, see on lihtsalt treeningkava, mille mina ise enda vastutusel endale koostasin tehes otsuse enda eelenva kogemuse ja ka praeguse taseme põhjal. Enne treenimisega alustamist või kahtluste puhul tuleb konsulteerida oma perearstiga!


-----------------------------------------
Küsimuste ring:

* Kas teil on olnud muret õige jooksukiiruse hoidmisega? 
* Kuidas õpetada endale kindlas tempos jooksmist?
* Kes on veel kogemustega vere annetaja? Mis on teil  ette tulnud, mis pole ette nähtud?

Nädalavahetusest ja pikkadest ning lühikestest jooksudest

Selle hooaja esimene pikk jooks ehk jooks üle konnade

Ma ei mäletagi, millal ma viimati üle kümne kilomeetri jooksin. Ja see andis tunda! Lisaks muidugi mõjutas veel see, et kuigi minu vaimu jaoks oli soe päiksepaiste mõnus ja rõõmustav, oli keha šokis. Mis mõttes sa soojaga jooksed? Tahan lund ja -5 külmakraadi tagasi! Kohe!

Jooksuriietusest sellel soojal kevade kuulutamise päeval

Esimest korda sel aastal sai t-särgiga jooksma minna. Tegelikult oli mul seljas kaks spordisärki ja buff - tuule kaitseks. Naljakas oli vaadata teisi jooksjaid paksudes ja tumedat värvi dressides. Võibolla nemad ei olnud talv läbi jooksnud ja neil oli külm?

Mõni kuu tagasi Saksamaal jooksupoes šopates rändas minu ostukorvi üks peapael, mis kirjade järgi pidi olema mitte libisev. Minu juuksed on ääretult libedad. Ma eriti ei uskunud sellesse vidinasse, aga mõtlesin ära proovida - soodukas ju. Laupäeval katsetasin esimest korda. Tõepoolest! Nii nagu ma ta pähe panin püsis ta terve jooksu - kordagi ei pidanud kohendama! Superrahul :) Suvepoole, kui kõrvade katmine enam päevakorras ei ole on sellest kindlasti suur kasu juuste näost eemal hoidmisel.

Konnad

Laupäevase pika jooksu teine nimi võik solla jooks konnadega või jooks üle konnade. Ihaste tee oli iga mõnesaja meetri järel näha mõnda talveunest segaduses konna, kes veel päriselt üles polnud ärganud. Isegi kui neist ca 10 cm kauguselt mööduda, ei tenud nad teist nägugi. Loodus ärkab.

Kuidas 10-12 km sai 13,77 km

Plaan "5 nädalaga Tartu maratoni 23 km rajale" kavas oli ette nähtud 10-12 km jooks (jagan seda kava homme ka siin). Mina oma uljuses mõtlesin, et ma pean kindlasti jooksma pigem sinna 12 kanti kui 10 kanti. Seetõttu mõtlesin käigupealt marsruuti ümber. See oli viga. Koos palava ilma, kõrge pulsi ja harjumatult pika ringiga tuli kord väsimuse, kord põlvede, kord puusade, kord vee ostmise tõttu teha mitmeid kõnnipause. Lisaks põlvedele sain ma seekord tunda veel kolme minu jaoks uut segajat.

1. Mul on kõhu peal sünnimärk (tegelikult on mul neid palju ja igal pool, aga siinkohal on oluline just see üks). Sellele ei tundunud sobivat, kui särk ca 14 kilomeetri jooksul teda kogu aeg sügas. Täitsa valusaks läks asi kätte lõpuks. Järgmistel pikkadel jooksudel ma panen plaastri peale. Kipun arvama, et asi on selles konkreetses särgimaterjalis, mis talle ei meeldinud, sest varem pole sellist nalja olnud.

2. Mul paistetas üks jalalaba keset jooksu üles. Vähemalt kolm korda pidin ühe tossu paelu lõdvemaks laskma.

3. Tagasiteel ca 2 km enne lõppu astusin poest läbi, sest janu oli juba korralik. Aga mida ma pärast selle pooltühja pudeliga teen? Jube tüütu. Järgmine kord planeerin jooksu nii, et teen Taskus Boost pausi ja kõnnin koduni :) (Terve jooksu aja kõlisesid need kaks münti mul taskus - ja siis alles lõpus ma hakkasin mõtlema, et miks ma lihtsalt kaarti kaasa ei võtnud?)

Ja kuidas pikale jooksule kohe pikk jalutuskäik otsa tuli

Pärast seda pikka jooksu ei saanud aga jalgu seinale visata. Tuli käpelt dušši all käia ja end presenteeritavaks teha. Kõndisime koos S'iga veel ca 3,5 kilomeetrit Tammelinna. Ühel olid käes suusad, teisel suusakepid, mis tarvis suveks ära paigutada.

Selleks ajaks oli parem jalalaba vist juba niivõrd paistes, et tegi korralikult valu. See on esimene kord, kui kasutasin erinevatest jooksublogidest nähtud trikki. Sama trikk läks käiku ka esmaspäeva hommikusel jooksul. Töötab!

Õhtul taas kodus painin jalad üles ja tõmbasin kompressioonsokid jalga. Magasin ka nendega. Hommikul kohe mitte mingit säärevalu. Aga kust ma saaskin sarnase abimehe reite jaoks? Need  ei olnud üldse õnnelikud!

Pühapäev rongis, koolitusel ja rulliga põrandal

Pühapäev oli piiiiik päev, mis sisaldas kokku ca 5 tundi rongisõitu ja 8 tundi koolitust. Koos skaudijuhtidega saime paremateks esinejateks ja edukamateks koolitajateks. Koolitus ise toimus Tallinnas Ovaalstuudios. Väga tore koht. Eriti meeldis mulle massaaži tool. Sealt sai päris palju praktilisi kujundusideid Tartu skaudimaja jaoks.

Ja nii ma jõudsingi korraliku venitamise ja rullimiseni alles pühapäeva õhtul. Piin. Selline piin. Võttis vahest täitsa oigama. Aga seeeest oli pärast koheselt palju parem olla.

Hommikujooks #86

Tänane hommikujooks tõestas veelkord rullimise vajalikkust. Kuigi lihased olid ikka veel valusad, tundusid jalad kerged ja valmis koostööks. Tegin kerge jooksu väikeses vihmasabinas, mille lõpetasin üldse mitte nii kerge Lossi mäe tõusuga. Profülaktikaks :) 4,1 km.

Kui jalalaba on paistes ja jooksutoss pitsitab:

Küsimuste ring:

1. Kas sul on ka jalg või jalad üles paistetanud keset pikemat jooksu? Mida tegid?

2. Kas keegi peale minu veel plaanib tartu maratoni 23 km ette võtta? Kuidas läheb? Missugune on treeningplaan?

Kuidas end kahe klikiga rohkem jooksma motiveerida

Eilse ja tänase päeva jooksul olen ma end registreerinud kolmele rahvajooksule. Eile algas see firmasisese nimede kogumisega Tartu jooksumaratoni tarbeks ja täna järkus Maijooksu ja Olümpiajooksuga, mida Spordiselt meelde tuletas oma kuukirjas.

Kuidas ma end "kogematta" 23 km jooksule kirja panin

Kui ma PRAEGU mõtlen, et ma pean kõigest (lugesin üle) nelja nädala pärast 23 km järjest jooksma - yikes! Tehes talvel suveplaane joosta võimalusel võimalikult palju võstlustel poolmaratone tundusid need plaanid mägede taga. Neli nädalat on aga vaid väga väike küngas!

Mis minu peast läbi käis selle kahe minuti ja kahe kliki jooksul, mil ma end selleks 23 kilomeetriks kirja panin:

• Oi näe siin näitlikus reas on kirjas Jüri Tamm 23 km. Automaatselt kirjutasin sinna järgmisesse ritta Liina Land 23 km.
• Mulle ei meeldinud eelmine aasta 10 km rada kohe üldse. 23 rada on ju hoopis teistsugune? Jookseks hoopis seda!

Vot nii - rohkem tarku mõtteid ei olnudki. 

Ja nii ma nüüd siin mõtlen, et kuidas ma oma treeningplaani peaks nüüd koostama, et rõõmsalt joosta see 23 km? Veidi annab kindlust, kui mõelda, et tänase hommikuga on joostud juba 84 hommikujooksu ja kokku mitusada kilomeetrit. Annab kindust ka asjaolu, et olen viimase poole aasta jooksul rohkem tähelepanu pööranud jooksuharjutustele ja venitamisele. Et ehk ei alanud minu treeningtsükkel siiski praegu vaid juba pool aastat tagasi? Siis miks ma nii mures olen?

Maijooks ja Olümpiajooks olid küll kerged otsused - õigemini ei olnudki seal midagi otsustada - muidugi lähen!

Raskete jalgadega hommikujooks #84

Ma arvan, et ma tean täpselt, miks minu jalad täna terve jooksu ajal ja ka praegu nii rasked on. Ma ei mudinud neid hommikul enne voodist tõusmist. Tavaliselt on see minu salarelv igasugu säärelihaste probleemide vastu ja "jalad nagu puupakud" sündroomi puhul. 

Niisiis lippasin 4,2 km proovides joosta veidi kiiremini, kui eelmine kord. Õnnestus! Vaatamata puupaku sündroomile. 

Sõjaplaan

Suvi on tegelikult ju käes. Nüüd ei saa enam joosta ainult 100 hommikujooksu nimel. Tulevased jooksupeod on hoopis teravamad motivaatorid, et tõsta kilomtraaži, teha mitmekülgsemaid trenne, teha jõuharjutusi, käia massaažis, teha joogat ja venitada. 

Ja nii ma motiveerisingi ennast  kahe klikiga rohkem jooksma....

Hommikujooksud #79-#83

Aeg on läinud jooksusammul. Endalegi imestuseks on vahepeal olnud 5 hommikujooksu, mis on jäänud blogimatta.

Rutiinne jooks

#79 oli tavaline hommikujooks ümber Anne kanali ühe väikese kiirema lõiguga.

Harjumuste murdmise jooks

#80 arvasin ma veel enne uksest välja astumist, et teen mäkkejookse. Aga jalad kandsid lihtsalt harjumusest ikkagi tavalisele jooksuringile. Tagasi kodu juurde jõudes olin juba koridori astumas kui otsustasin siiski ühe tõusu ette võtta. Panin kella käima ja spurtisin nõlvast üles, jalutasin alla ja oligi tehtud.

Mäkkejooksud

#81 ehk esimese aprilli jooks algas samamoodi - umbes kümmekond meetrit kandisd jalad harjumusest tavapärasesse suunda kuni mõistus üles ärkas. Ju on mul selle aja jooksul autopiloot välja arenenud. Tegin kilomeetrise soojendusringi ja hakkasin erinevaid Toomemäe tõuse võtma. Spurdiga ülesse ja jalutades alla, sörk mööda mäe serva edasi ning järgmise ülesmineva tee juures uuesti mäkke. Jooksin üles ka Lossi tänavast - kurikuulsast Tartu linnamaratoni südametemurdjast. See oli neist sprintidest kõige pikem ning pani ka veidi juba vastupidavust proovile.

Korra nädalas võib täitsa sellist trenni teha. Endale kirjutan aga kõrva taha, et pärast tuleb väääga korralikult puusapainutaja lihaseid venitada, sest need saavad päris korraliku koormuse. Liigub ju jalg tavapärasest hoopis teistmoodi - ülespoole ning kiiremini.

Jooksuringi lühenemine

#82 ja #83 jooksud tegin lühemad. Ja mul on selle üle hea meel. Kui ei ole tahtejõudu end kohe äratuskella esimese helina peale voodist välja ajada ei saa ka pikemalt joosta. Vähemalt olen mõistlikumal ajal tööle jõudnud ja ei pea pikalt õhtul kontoris aega veetma, et töö tehtud saaks.

Eesmärgiks võiks aga olla ikkagi distsiplineerida ärkamise protsessi ning ikkagi ka pikemaid lõike hommikul üritada. Mitte küll palju üle tunni, aga ikkagi. Alternatiiv on muidugi kiirust tõsta aga... veel mitte