Hommikujooksja proovikivi - Tartu jooksumaraton 23 km

  

Kõigepealt - see jooks läheb kirja hommikujooks #96-na :) 

Olles lugenud Margiti juttu Tartu Maratoniks ettevalmistusest ja kiirete naiste Gätly ja Karmeni kokkuvõtteid sellest elamusest on paras aeg ka enda kogemus kirja panna. Müts maha nende naiste ees, kes nii tublilt hakkama said.

Enne jooksu

• Joon rohkem vett, kui tundub hea
• Söön hommikul korralikumalt, kui harjunud olen
• Kasutan erinevaid lubatud dopinguid - näiteks peedimahla
• Söön pastat ja kartulit. Kui tavaliselt neid eriti ei armasta, siis siinkohal teen endale erandi.
• Ostan mõned geelid
• Laotan välja jooksuriided, millega kavatsen joosta.
• Panen valmis ka riided ja asjad, mida kannan enne jooksu ja pärast jooksu.
• Laen akud ja pakin kokku telefoni, kella ja iPodi
• Kontrollin, kas iPodil on piisavalt peatükke parasjagu kuulatavast raamatust, et mind terve jooksu ajal saata
• Tutvun veelkord rajaskeemiga

Närvid

Minu unenäod hakkasid närve reetma juba enne kui ma teadlikult aru sain, et ilmselt on mul mingi kartus sees selle minu jaoks pika distantsi osas. Näiteks reede öösel nägin unes, kuidas ma jooksu starti hiljaks jäin, sest nautisin liiga kaua hommikusööki. Joostes tagasi oma telgi (!) juurde, kus ma ööbisin stardikoridori lähedal hakkasin rahmeldades end jooksuks valmis sättima samal ajal silmanurgast juba startinud jooksjaid jälgides. Ilmusid ka abikäed, kes aitasid kõrvaklappide juhtmeid õigetest kohtadest läbi ajada ja pusa seljast tõmmata. Geelid jäid suure rahmeldamise juures maha ja selle paanikaga ma ärkasin. Pole ju nii pikka maad ca 2 aastat jooksnud. Kartuseuss oli sees, et ilmselt see viimane pikk jooks, mis väljaväänatud jala tõttu ära jäi, on treeningust puudu. Tõenäoliselt mängis rolli ka peaaegu Novemrijooksule hilinemise kogemus.

Kuidas kompenseerida puudulikku treening-ettevalmistust

Alternatiivid kuidas valmistuda võimalikult hästi jooksuks, milleks sa pole piisavalt treenitud.Tweet

Minu jaoks nägi see välja umbes nii: ühes käes peedi mahl ja teise Borjomi. Vetsus käisin selle viimase kahe päeva jooksul enne jooksu ikka päris tihedalt. Muidugi laotasin ka varakult kõik vajamineva kraami välja, et miski pühapäeva hommikul ei ununeks.

Hetked enne looksu algust

First running errands, next just running

Kui tavaliselt võtan ma oma stardimaterjalid vahetult enne starti välja, siis seekord olid need mul juba reedel käes. Laupäeval käisime S'iga ka Pasta Party pastasid mekkimas. Ei soovita. Saab paremaid nii mujal kui ka kodus. Laupäev kujunes üldse selliseks asjaajamise päevaks. Nimelt kui me saame päevaks enda käsutusse auto, siis tähendab see tavaliselt suuremat asjaajamist. Seekord siis taararing; talveriiete äraviimine; riidekapi ülevaatusest läbikukkunud riiete ära viimine; aia kaupade ülevaatus, et suvel tore aknast välja vaadata oleks jne. Lõunakeskuses Tartu maratoni expol sai ka geelide varu täiendatud, sest kui treeninud piisavalt ei ole, siis peab ju kuidagi teistmoodi kompenseerima :D

Seekord sai pikemalt juttu aetud High5 ja HoneyPower tegelastega. Vaatame, mis sellest edasi saab, seekord rändasid kotti High5 geelid.

Sprint bussi peale

Pühapäeva hommikul läks uni varakult ära sest jällegi nägin unes midagi eeloleva jooksuga seotut. Aga täpsemalt enam ei mäleta. Hommikul sõin ampsukaupa otse potist putru ja jõin peale veel Borjomi. Küll küllale liiga ei tee - ega? Tegin viimasest peedimahlast endale bussi peale veel ühe smuuti ja ajasin riided selga. Varajasest ärkamisest hoolimata astusime koos S'iga koduuksest välja liiga hilja ning nähes ühte bussi juba Vanemuise alumisest parklast välja sõitvat pistsin jooksu… et siis ca 10 minutit seisvas bussis istuda. Kõik isud olid läinud - smuuti sundisin endale sisse enne Otepääle jõudmist.

Otepääl sai veidi sooja päikese käes pikutatud jalad pleedi sisse mähituna ja kaks korda wc'd külastatud ning oligi minek.

Jooksu ajal

Esimesed kilomeetrid olid ühelt poolt hirmutavad, sest kilomeetripostid, mis märkisid veel joosta jäänud kilomeetreid näitasid nii suuri numbreid. Teiselt poolt läksid need kilomeetrid mõnusalt ja kuidagi märkamatult. Isegi tõusud ei tundunud hirmsad võrreldes minu Lossi mäe tõusuga, mida harjutanud olin. Esimese teeninduseni oli kohe päris lill olla. Aga suhteliselt kohe pärast sealt läbi kõndimist hakkasin kahetsema, et spordijoogi valisin. Hull vee isu oli! Lisaks hakkas päikesest pea valutama. 

Siis kui viltu hakkab vedama...

Päike ja soe ilm olid tõe poolest minu kehale suur šokk. Seda oskasin ka juba ennustada, sest talvise treeningu pealt tulnuna on mul jahedad jooksud märgatavalt kergemad olnud, kui see üks sooja ilma jooks, mis seni ette on tulnud sel kevadel. Teises teeninduses kallasin endale külma vett pähe ja krae vahele ja kohe oli palju parem. Seda vett läks ka veidi kõrva ja mõnda aega oli vaja kõrvaklappi kuivatada, et see uuesti heli edastama hakkaks. Geelid läksid käiku teises ja neljandas punktis. Neljandas läks käiku ainult poolt pakikest. Hea üllatus oli, et need High5 geelid on pigem sellised mahla tüüpi ja ei jää suu lakke kleepima.

Alates 16. kilomeetrist  hakkas aga vasak põlv nalja tegema. Põlved ei olnud veel väsinud - seda tunnet ma tean ja ka see tuli ka hiljem - aga see oli selline tunne põlveõndlas, et võttis päris pikalt kõndima. Umbes kolmel korral uuesti jooksusammu katsetades  pidin kõnni peale tagasi minema ja korraks tuli ka mõte pähe, et kui nii jätkub, siis pean ju katkestama.

Lõpp paistab

18 kilomeeriks ma kulgesin juba uuesti jooksusammul, kuigi aeglasema tempoga ja iga tõus tuli kõnnisammul. Kui pika distantsi rada suubus energiat täis ja kiiresammuliste 10 kilomeetri distantsi jooksjate sekka, tuli ka endal veidi vurtsu sisse tagasi. Kuid mis seal salata - need viimased olid ikka väga rasked kilomeetrid. Jalad ei tahtnud enam kohe üldse koostööd teha. Samas üllatasin nii mõndagi rajateenindajat, et ikka veel naeratasin ja vahel ka lehvitasin, kuigi olin ka nii mõnestki kepikõndijast maha jäänud ja "aeglaselt sõudjate" grupi tagumises otsas. Tegelikult olin ma nad lihtsalt uuesti kinni püüdnud pärast seda pikemat põlvemurega jalutamist.

Perspektiivi muudatus

Finišikoridor on 10 kilomeetri distantsil palju pikem, kui 23 kilomeetri distantsil*

Vahtisin vasakule ja paremale, kuid minu toetustiim puudus koridori servalt. Tuli välja, et nad jäid veidi hiljaks, kuigi ka mina finišeerisin tunduvalt hiljem, kui olin lootnud.

Pärast jooksu

Kohe pärast jooksu olin nagu kurb kaotatud kutsikas. Väsinud, kange ja ilma telefonita. Kui juba telefoni kätte sain, siis paari katsetuse peale õnnestus ka perega kontakt saada. Olin juba plaan B välja mõelnud, et kui peaks tulema pikem ootamine, siis lähen MyFitness telgi juurde ja küsin, kas võin nende rulle kasutada. Siiski jõudsid ema, isa ja Siim väikese hilinemisega kohale ning sõitsime Tartusse emade päeva tähistama.

Hetk pärast finišit - medal käes ja jalad kohutavalt väsinud

Preemia

Pärast ülimõnusat dušši saabus NÄLG. Emade päevaks olin ette valmistanud Liège vahvlid ehk Belgia vahvlid, mida küpsetasime jooksvalt vastavalt nõudlusele. Parim koos vahukoore ja maasikatega.

Õhtul koju jõudes potsatasin diivanile kuni saabus nälg vol2. S oli selleks hetkeks täitsa kasutu, sest ta oli enda ema juures emade päeva kingiks kompostihunnikut ümber kaevanud ja nüüd samamoodi diivanil siruli ja apaatne nagu minagi. Seega kruiisisin rattaga poodi, et sahvrit täiendada. Kasutasime vast soetatud vahvlimasina võileiva grilli plaate. Nostalgia!

Kohusetundlikult rullsiin ka suuremad lihased läbi kodus, aga oli juba tunda, et kergelt ei pääse. Ning jah - ma kandsin kuni õhtuni välja oma medalit :)

Järgmisel hommikul jalad kanged - aga mida muud saabki oodata?

Veel enne voodist tõusmist mudisin reiepealseid lihaseid. Huvitaval kombel sääred ei tundugi nagu 23 kilomeetrit jooksnud olevat. Pigem nagu ainult 14 kilomeetrit. Ju siis need kompressioonsokid tõesti aitavad! Hommikul vaatasin kodus ringi - seapesa - ja hakkasin koristama. Niisiis järgnes jooksumaratonile koristusmaraton. Nõudepesumaratoni jätan aga Siimule.

Tööl on kõik tänased massaaži ajad ära napsatud, seega see tuleb homme. Äkki homseks kaob see imelik kange kõnnak ka ära?

-----------------------------------------------------------------------------------------------------

Kuidas läks Sinu Tartu maraton? Kas jooksid 10 või 23 km?

Kui kaua Sina oma medalit kannate pärast seda, kui see sulle finišikoridoris kaela riputatakse?  Kuni dušši kabiinini? Veel nädal aega otsa?

Kas sina, hea lugeja, oled pigem mõõdukalt jaheda ilmaga jooksja või naudid sa suvist päikesepaistet oma pikematel jooksudel?

*Tegelikult on see täpselt see sama finišikoridor, kus nii pika, kui lühikese distantsi jooksjad lõpetavad. Tunne on lihtsalt hoopis teine.