Tartu Kevadjooks ilma liigse stressita

Kartuseuss

Kevadjooksu kartus oli mu sees suur - keha andis alust arvata, et taastumise aega sellest lõputust Tartu jooksumaratonist ei olnud piisavalt. Sõbrad avaldasid ka arvamust, kui ma kesknädalal ka veel valutasin, et ei tohiks mul veel järgmisele rahvajooksule asja olla. Isegi kontrolljooks jäi tegemata enne Kevadjooksu. Laupäeval olin jõudnud juba voodissegi minna, kui tuli meelde, et peaks järgmiseks päevaks vähemasti jooksuasjad valmis sättima.

Hei, läheme jooksma!

Hommikul oli ainult nii palju mõistust peas, et need valmis sätitud riided selga panna. Ülejäänud aru oli vist täiesti plehku pannud, sest vähe sellest, et ma ei söönud hommikust - ma isegi ei joonud midagi. 

Päris rumal

Taskusse pistetud geel jäi samuti võistluse lõpuni sinna, sest pärast esimest teeninduspunkti oli enesetunne piisavalt hea, et see pühapäevane hommikujooks mõnusalt ära joosta.

Stardis - ootusärevus ja ära vajumine

Lehvitasin sõpradele ja tuttavatele ning soovisin head jooksuelamust, ajasin töökaaslasega juttu ja võrdlesime oma taastumist eelmise nädalavahetuse katsumusest. Esimene kilomeeter oli huvitaval kombel ja rahvamassi kiuste isegi normaalne kerge tempo. Küll aga vajus enesetunne ära järgmistel kilomeetritel. Kõik kahtluseussid tulid korraga pähe kuni olin juba valmis uskuma, et jälle tuleb jooksuvaba suvi, sest olen kindlasti mingi vigastuse hankinud endale. Pärast kahte topsi spordijooki aga asi muutus.

Taas leitud energia

Pärast teist teeninduspunkti oli juba suisa lill olla. Päike oli pilve taha läinud, tuult ei olnud ning  jooksuilm oli fantastiline. Lisasin vurtsu. Kõik seljad, mis lähemale tulid olid kongus ja jooksjatel näod punased. Mõnest jooksjast möödudes tuli koguni kartus peale, et äkki ta peaks pikali viskama, enne kui süda üles ütleb. Jäin siiski vaid enda jooksu dikteerimise juurde.

Lõpukilomeetrid

Kui ma nüüd suudaks järgmisel nädalavahetusel Tallinnas need seitse kilomeetrit joosta nii nagu Tartu kevadjooksu viimased kolm. See oleks mulle juba täitsa meeltmööda :) Enesetunne oli hea, tuju oli hea. Ajasin möödaminnes ühe niisama sörkijaga juttu ja juba oligi finiš. Siim ootas mind finišikoridori alguses ja sai mind ka pildile. Pärast läksime ja haarasime poest jäätist ja jalutasime koos koju.

#97

 Mis mulle Tartu Kevadjooksu korralduse juures meeldis.

• 10 kilomeetri kohta 3 (!) teeninduspunkti - ma tunnen end ära hellitatuna
• Igas punktis oli nii vett, kui ka spordijooki
• Võistluskeskus oli meeldivalt väike, kuid siiski hästi organiseeritud. Numbri sai niiresti kätte.
• See on minu kodule nii lähedal :) .

Kuidas läks - mis aeg siis ka tuli?

Ma ei ole siin blogis tavaliselt rääkinud ajast ega ajalisest eesmärgist. Ma ei lähe praegu ühtegi starti eesmärgiga joosta isiklikku rekordit. Ma arvan, et see ei ole üldse keeruline mõnel huvitatud isikul minna protokollist otsima minu tulemusi selle kevade jooksudest. Ma võin ausalt öelda, et mina ei ole seda teinud. Ma ei tea, mis minu ametlik aeg oli nendel viimastel jooksudel. Ma lähen starti, sest mulle meeldib joosta ja ma tahan seda protsessi nautida. Muidugi seda saaks teha ka niisama ilma rahvamassita… aga see tunnetus on rahvajooksul ikka hoopis teine. Samuti on tore osa saada organiseeritud jooksude rajateenindusest ning fotograafidest, kellel vahest  õnnestub ka mõni tore pilt välja võluda.

Võistlus iseendaga 

Kell minu käe pealt näitab mulle jooksu ajal pulssi. Vahel ka tempot. See tempo tegemine on aga alati võistlus iseendaga - kaua ma  sellises tempos joosta jaksan? No ja olgem ausad - kui jooksusamm on hea, siis on selgade püüdmine ikka hea tunne :)

Ma ei välista, et selline ükskõiksus aja suhtes võib mõne aja pärast kaduda. Lugedes teiste vägevate naiste blogisid hakkab endalgi mõte sinna suunas ketrama. See kõik on aga protsess. 

1. Esiteks igasugu vigastuste vabaks!
2. Teiseks pean suutma rahulikus tempos püsivalt hoida pulsi alla 150 piiri.
3. Kolmandaks oleks vaja teadlikku treenimist kiiruse nimel (praegu omal käel treenin vastupidavust) - selleks aga eelistan minna jooksutrenni ja treenida õige treeneri käe all.

 Vigastuste vabaks

Läheb hästi - ühtegi õhtut pole veel vahele jäänud. Aga see on alles algus ka veel :)