Nädalavahetus möödus aevastades ja nohutsedes. Täna hommikul veel seadis S minu plaani minna jooksma kahtluse alla. Aga suur jonn on sees ja eesmärk silme ees - 100 hommikujooksu. Kuidas ma number sajani jõuan kui lihtsalt mingi nohu pärast hommiku vahele jätan?
Pakkisin end veidi soojemalt sisse (müts ja fliisiga torusall) ja tegelikult oli väga mõnus jooks. Lõi isegi lõõrid lahti ja kuigi salfad olid taskus kaasas ei olnud neid rohkem kui korra üldse vajagi.
Olen olnud tubli hommikusöögi lainel. Seda on hea meel raporteerida. Täna hommikune jooksu eelne snäkk oli banaan. Pärast tööl pool tassi kaerahelbe putru mustikaga ja koogiklubi keeksilõik.
Jooks #5 - 3,5 km 31 minutiga
Endomondot ma väga enam ei usalda, aga mingil määral näitab ikka ära, et kus ma olen kõndinud ja kus jooksnud. Muidugi on ikka
tempod nii joostes kui kõndides tegelikult ühtlased mitte selline sikk-sakk, nagu telefoni GPS joonistanud on.
Soojenduseks ma alati kõnnin (mäest üles). Jooksu alustan siis, kui jõuan pargiteele. Vastavalt enesetundele (sest pulsikella hetkel veel ei ole)
teen kõnnilõike, kui arvan, et pulsi võiks alla tuua. Ma proovin seekord väga teadlikult alustada. Ei taha end ribadeks tõmmata. mäest alla jälle kõnnin. Ma arvan, et minu puusale üldse ei meeldiks see põrutus, mis mäest alla asfaldil joostes talle osaks saaks.
Miks minu jooksutossud kõik just
väikese varba juurest ära kuluvad? See koht ei saa ju loogiliselt võttes millegi vastu hõõruda nii pidevalt, et auk sisse sööbiks.
.png)
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar