See oli laupäeval, 13. septembril. Mul oli esmaspäevaks arstiaeg määratud. Ma polnud selleks ajaks juba kolm kuud saanud eriti trenni teha - kui siis pigem jalutada. Terve suvi raisku läinud! Aga juba viimasest perearsti külastusest saati polnud nagu erilisi sümptomeid olnud. Enne kui spordi traumatoloogi juurde läksin tahtsin endale meelde tuletada, mida a siis talle kirjeldama pean.
Pärast kodust hommikusööki ja mõnusat laupäevahommikut otsustasin ema-isa külastada. Emal oli just olnud põlve operatsioon. Mõtlesin, et noh - proovin joosta see 3 km sinna ja 3 km tagasi - kui ei jõua/ei saa siis jalutan ja kui eriti jama peaks olema, siis on pangakaart taskus ja saab takso tellida.
Ja oh üllatust - mul ei hakanudki puus valutama! Ma küll ei suutnud joosta eriti pikalt korraga aga ma sain joosta! See naeratus pidi vist küll kõrvast kõrvani olema. Putukas lendas ka suhu. Lõpus tuli paremasse puusa imelik tunne, aga mitte valus vaid pigem selline nagu peaks venitama. Niisiis jalutasin Supilinna puumajade vahel ja olin õnnelik.
Jooks ise - 6,7 km, aeg 1 tund ja 1 minut.
Esmaspäeval sain arsti kabinetti sisse minnes öelda - ma olen vist vahepeal terveks saanud!
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar