Novembrijooks 2014 e. hommikujooks #37

Ettevalmistus

Reede õhtul tuli vist midagi sellist üle mu huulte:

"Oi kurat, homme on ju see jooks... "

Ma olin selle ära unustanud. Reede oli omaette katsumus ka - libedad teed Tallinnas ja Tartus. Esimene lumi ja rongist peaaegu maha jäämine.

Hommiku rituaalid

Aga laupäeval sai mõnusalt kella kümneni magada, siis riided valida, kaerahelbe putrugi süüa ja bussi peale jalutada. Elu nagu lill kuni avastasin, et buss keerab Põllu peatusest tagasi linna poole ja Kvissentalist läbi ei sõidagi. See tähendas siis kiire tempoga jalutskäiku, mille vältel pulss ainult tõusis, sest järjest suurem mure tuli peale, kas ma ikka jõuan üldse õige aegselt starti.

11.58 rebisin ümbriku stardimaterjalidega lahti nii mõnigi flaier pudenes laiali, mida mul polnud mahti ka koristada. Koti sokutasin toredate korraldajate loal nende telki ja kiiruga haaknõelu pusa külge kinnitades proovisin kepikõndijateski vähemalt veidi ettepoole saada sel hetkel, kui stardipauk anti.

Start

Stardikoridor, kepikõndijad ja mina ikka veel viimaseid ettevalmistusi tegemas mõnusaks jooksuks. Pildi allikas.

50 m pärast starti tuli meelde kellal ka start vajutada. Siis hakkasin kindaid jooksu pealt kätte ajama.

Jooks

Aga nendest sekeldustest vaatamata oli mõnus jooks. Mul ei olnud mingeid plaane mingit kiiret jooksu teha ega rekordit püüda (see pole selleks õige rada). Oli lihtsalt plaan teha laupäevane hommikujooks #37!

Check list:

• Tempo OK, 
• Hingamine - OK, 
• Pulss - misasja??? - nevermind - ignoreeri. 

Ühel pildil väga fotogeenilise jooksjaga. Pildi allikas

Ja hasart lõi sisse - seljad ainult lähenesid ja jäid taha. Tee peal sai isegi kiiretele sõpradele lehvitatud ja kaasa elatud, kui nad juba tagasipöörde teinud olid ja parasjagu vastu jooksid. Ka rajameeskond sai mõne naeratuse ja julgustava repliigi (muidu on asi väga ühepoolne - nemad meile kaasa elavad aga kas keegi neile ka midagi toredat ütleb?) 

 KÕIGILE lehvitamas. Pildi allikas

Kõikidele fotograafidele, keda märkasin kaamerasilaga enda poole suunatud olekus sai lehvitatud. Ja kõige selle juures keris mul pulss, mis juba alguses oli 150 kümnendaks minutiks üle 180 ja sealt edasi ainult tõusis - kuni lõpusurdini, kus nägin ka numbrit 191.... jah - ma olen ka üllatunud, et südamerabandust ei saanud - aga muidu oli olek ju täitsa hea, muidu oleks ikka tempot vähemaks võtnud küll.

Ilma veiderdamiseta saab ka joosta. Ilma naeratuseta ei saa. Pildi allikas.

Nii palju siis rahulikust jooksust. Lõbus jooks oli aga kindlasti.

Tulemus

Mingeid rekordeid ma ei püstitanud, seda võib kevadel proovida jälle mõne tempotrenni jooksul Praegune 5 km isiklik rekord on aasta 2013 märtsikuust, kui kahe nädalase akna sisse mahtusid nii viimane lumelaua sõit kui ka jooksutreeningute algus.

278

104

393

Liina Land

Tartu

MTÜ Spordiselts

0:31:11

0:15:19

N

(54)

Finišis olid vastas ka S ja isa, kes lahkelt pakkus küüdi teenust kelle ma veensin ca tund aega enne jooksu mind sõidutama. Sain koju enne kui külmavärinad peale tulid. Et jääda ausaks, siis ma olen ka isal näiteks rattarallil Elvas vastas käinud :) 

Taastumine

Kodus esimese asjana KUUM dušš, jalad seinale ja kompressiioonsokid jalga. Järsku ärkan ma ca 2,5 tundi hiljem magusast unest. See uni oli igati vajalik, sest õhtul oli veel sõbranna sünnipäevapidu.

Venitamise/rullimise puudujääk annab valusalt tunda. Ka kolm päeva hiljem.