Nõmedatest ja mõnusatest jooksudest

Nõmedad jooksud

Mõni jooks on algusest peale nõme - rütmi ei saa kätte, hingata on halb, isegi tempo maha võtmine ei aita. Iga natukese aja pärast tahaks kõndida, aga sunnid enda edasi jooksma - või siis mitte. Iga liigutus on vaevaline. Maa on külmand ja kärss on kärnas. Kõik pahad asjad võimenduvad ja head ei pääse löögile.

Mõnusad jooksud

Mõni jooks on algusest peale mõnus - tekib rahuliku kulgemise tunne ja vahetevahel kella piiludes näed meeldivat üllatust, et jooksed kiiremini, kui arvasid. Jooks lõppeb hea tundega ja vahel isegi teed veidi pikema tiiru, kui planeerinud olid, sest samm kulgeb kuidagi iseenesest selle lisatiiru suunas. Kõik ilmaolud, mis muidu oleksid segavad on sellise jooksu puhul meeldivad nüansid - "vihmasabin aitas veidi maha jahtuda" "tuul lükkas terve tagasitee sõbralikult kaasa" "pimedas jooks on nii müstiliselt romantiline" jne

Enda pushimise jooksud

Jalad on erksad, mõte on klaar, siht on silme ees. Vot selle lõigu kuni selle käänakuni jooksen nii, kuidas torust tuleb! Vot ja siin prooviks äkki püsivalt hoida noh näiteks sellist tempot. Ja siis avastad, et tempo on veelgi kiirem, kui plaanisid ja ikkagi on hea olla. Taastumise lõigud toovad pulsi kiiresti ja ilma vaevata tagasi normaalsuse piiridesse. Oled higine, aga rõõmus. Kordad. Need olid hommikujooksud #55 ja #56

Hommikujooksud #57-#61 

Mul on olnud hommikujooksude #57-#61 seas nii esimest laadi jooksusid kui ka teist laadi jooksusid. Ja muidugi ka vahepealseid pooltoone. Ma tunnistan endale, et kõik jooksud ei saagi olla ühtemoodi head.

Väsinud jooks

Oli jooks, mille järel jõuab kohale teadmine, et nüüd tuleks kehal puhata lasta. Kohe paar päeva. Oli nagu täitsa OK jooks 6,5 km, aga mitte nii hea, kui kaks eelmist. Eelmised jooksud olid need, mille üle ma olin uhke ja rõõmus - ma nägin arengut! See oli hommikujooks #57.

Mitte midagi ütlev jooks

On jookse, mis ei jää meelde ei negatiivselt ega positiivselt - lihtsalt oli. Kell mäletab minu eest, et jooksin 6,3 km ehk Anne kanali ringi. See oli hommikujooks #58.

50/50 jooks

Mul oli näiteks üks jooks - sellist pole varem olnud - et alguses oli kõik mõnus ja lill ja poole pealt oli kõik nõme ja vastik. Terve tagasitee aeglustasin järjest tempot, et saada pulss 170st allapoole. Ei õnnestunud. Siis kõndisin sest kehv oli olla. Selline oli hommikujooks #59

Kulgemise jooks

Samas kohe järgmisel päeval hommikujooks #60 oli rahulik meditatiivne kulgemine. Juba hommikuteetassi kõrvalt lumesaju lõppu piiludes oli selline imelik tunne sees, et äkki teeks täna pikema ringi. Ja saingi oma pikemate jooksudega tagasi kilometraaži, mis on kahekohalistes numbrites väljendatav! Terve tee oli hea olla, pulss oli pea kogu jooksu alla 150 löögi minutis. Lõpupoole jooksin isegi ülekäigurajale astudes edasi - tavaliselt on see väikeseks ettekäändeks teha paar kõnnisammu.

Kui nüüd päris aus olla, siis ma panin tähele, et jooksen üle autotee alles poole tee peal. Hea oli, et liiklust üldse ei olnud, sest lisaks oli ka jalakäijate foor punane...

Jalad väsinud? Pole midagi! Tempo? Ah mis siis! Lumelödi tossus? No mis siis ikka :)!

Ja pärast saab jalad seinale panna ja mõnusalt nurru lüüa. (Noh ja siis tantsutrenni joosta :D)

Looduse imetlemise jooks omas mullis

Ja hommikujooks #61? Välisuksest välja astudes hakkasin naerma. Ma olin pahkluuni lumes! Mitte ühtegi jälge. Hämar. Selline võlumaa on mõnus hoopis teistmoodi. Füüsiliselt oli raske, isegi väga raske. Vaimselt oli värskendav. Jooksin mööda unistest tööle sõitjatest, jätsin esimesi jälgi radadele, misveel olid märgistamata, mõtlesin eelseisvast reisist, pakkisin mõttes kohvrit (ja kõike seda 100 asja, mida ma õe jaoks kaasa vean)

Auhinnamäng

Teie aga - ärge unustage auhinnamängu. Loosi läheb täiskomplekt võrkpesu, mis talvel jooksmise kordades mõnusamaks teeb. Mõnusaid talviseid jookse, isegi siis kui mõned neist ei ole nii mõnusad :)