Skautlik jõulupuu ja hommikujooksud jätkuvalt pimedas

Jõulukuuse disain 

Inspireeritud hobidest ja kõige  läikivamast varandusest, mis kodus muidu enamus aastast niisama seisab (umbes nagu traditsioonilised jõuluehtedki).  Jõulutäht langetab meil praegu kõigest nädalakest laua kaunistamist oma viimaseid lehti. Kuusk ei tundu üldse janune - loodan, et seegi kohe pudisema hakka.

Puuseibid lõikasin, lihvisin ja puurisin koos ema poolse vanaisaga juba oktoobris - jah, mul oli tõesti juba siis jõuludeks plaanid alanud! Lumehelbemustreid olen viimased kuu aega järgemööda neile peale disaininud ja põletanud.

Ja mis kõige olulisem - alt on kuusk ka paista!

Millal see stressivaba jõuluaeg algab?

Esmaspäeval sain ma teate, et skaudimaja ette laetakse kohe-kohe maha 10 rummi puid. Plaanid nädalavahetuseks talgulised kokku ajada lendas korralikult uppi. Sellest tulenevalt tuli improviseerida ja juba niigi tihe teisipäevane graafik sai veelgi tihedamaks.

Teisipäevane super tegus päev koos hommikuujumisega

7.05 - Sõpradega ujuma
8.30 - Tööle
12.00 - puude tassimine skaudimajas kahe abilisega ja kiire lõunasupp sealsamas
13.30 - Sulemehe lattu skaudijuhtidele jõulukinke valima
14.xx - tagasi tööl
17.30 - taksoga koju (sest spordikotti ja kastitäit kalendreid ei ole meeldiv lisaks käekotile jalgsi koju vedada)
18.10 - elegantne hilinemine skaudi jõulupeole
Laste juhendamine ja lootmine, et keegi end liiga tõsiselt ära ei kõrvetaks puu põletamise kolviga. Sel aal sai  ka ülejäänud küttepuud tublide skaudijuhtide poolt sisse veetud
21.xx - õhtusöök Rabarber restos
22.xx - hunnik pesu pessu-kuivama ja siis tuttu

Päris väsitav... tuttu minnes oli mul mingi illusioon, et ma lähen järgmisel hommikul jooksma.

Kolmapäevane hädine valupäev

Ärgates ma liigutasin natuke teki all ja (mulle tundus et) terve keha oli valus ja kange. Selge - äratus 1,5 tunni pärast. Esimese asjana valuvaigisti sisse. Päeva peale aga sain aru, et tegelikult valutas ainult üks käsi möödapääsmatult. Ülejäänud keha funkas täitsa normi piires.

Neljapäevane hommikujooks #47

6 kilomeetrit, mis algasid täitsa pimedas ja lõppesid (peaaegu)valges. Järjest enam on kõhe tunne pimedas joosta - miks ei ole Eesti kaubandusest saada minimalistlikku jooksuks sobivat helkurvesti? Kõik, mida ma näinud olen tunduvad väga ebamugavad. Ühe enda jaoks perfektse variandi leidsin USA tootjalt...


Amphipod Unisex Xinglet Pocket Reflective Visibility Series

Tundub, et mingi oluline muudatus on toimunud hommikujooksudes - distantsi osas enam 3,5 km ei rahulda. Ei anna nagu trenni mõõtu välja. Ja nii ma siis jooksengi Anne kanali marsruuti ja trehvan iga kord üht hommikust jalgratturit sealsamas trenni tegemas.
Puude tassimise käsi valutab ikka veel :)

Seekord ei kustunudki jõulutuled minu saabudes

Hommikujooks #36, järjekordne ujumine ja jõulupaki loosi idee

Varakult ärkamise väljakutse

Varakult ärkamise harjumus on jälle paremuse poole liikuma hakanud. Vahepeal puusa pärast pausi tehes ununes see oskus ära :) Teisipäeval ja kolmapäeval oli juba täitsa OK ärgata. Muidugi on tore ka see, et mida varem ma ärkan, seda varem ma jõuan tööle ja sealt oma korda varem koju.

Varakult ärkamise varjukülg

Teiselt poolt mõjutab selline unerütm aga sotsiaalset elu. Mulle oleks nagu uneprogramm peale kirjutatud, mis kell 23 silmad looja kisub - isegi siis, kui oled sõpradel külas või peol.

S näeb selle probleemiga kurja vaeva. Ta on avastanud nipi, et kui mind kella 11 ajal õhtul liikumas hoida ja aktiivselt stimuleerida sotsiaalset hinge minus, pikeneb minu vastupidavus kuni umbes kella neljani öösel. Alkohol aitab kaasa muidugi :) (Aga veini tuleb vältida).

Minu enda nipp on kella 20-21 vahel juua üks Redbull. See aitab ka vältida seda surnud hetke kui on vaja/tahtmine/võimalus sõpradega pidutseda. Boonuseks on see et Redbull lihtsalt maitseb mulle.

Hommikujooks #36 ja -ujumine #4

Teisipäevasel jooksul premeerisin ma enda tublidust varem välja saamise osas jooksuringi pisut pikemaks venitamisega. Ühtlaselt madala pulsiga jooksmine on kergemaks läinud - kell karjus minu peale sel korral juba palju vähem, kui tavaliselt.

Kolmapäeval sain jällegi ujutud 100m rohkem, kui eelmine kord :) Niimoodi vaikselt tulebki mahtu tõsta :)

Peaaegu sama aeg, nii erinevad numbrid

Meie pere jõululoos

 

Allalaetav fail, kui on soovi samamoodi oma pere/kollektiivi/sõprade pakiloos teha (kliki peale, salvesta, prindi, voldi, täida, loosi):

Hommikuujumine #2 ja #3

Motivatsioon ujuma minna vs. motivatsioon hommikujooksu teha

Äratus tiniseb kell 6.30 ja ma isegi ajan end üles! Motivatsioon end voodist välja ajada on oluliselt kõrgem, kui 20 minuti pärast on sõbrad autoga all ootamas.

Kas keegi tahaks minuga hommikujookse kaasa tegema hakata? See oleks nii tore motivaator, et pigem varem, kui hiljem jookusrajale jõuda :)

Algaja ujuja vaimustusepuhang

See ujumise teema on uus. Ma poleks oodanud, et see mulle meeldima võib hakata. Pärast esimest korda olin ma veendumusel, et ma ei oska ujuda. Nüüd aga on tulnud selline mõnus rahulik rütm kätte. Ainult ujumisprillide pärast pidi 3 korda pikemalt pausi tegema. Sada häda nende prillidega - vesi tuleb sisse ja uduseks lähevad. Kas kellelgi profimal ujujal oleks mulle nõu andma, mida ma tegema pean?

Update - ostsin suhteliselt emotsiooni ajel uued prillid. Mitte ühtegi probleemi enam!

Pisivõidud:

• 900m esmaspäeval ja 1000m neljapäeval
• sujuv rütm, hingamine oli palju parem, kui eelmine kord
• ei lasknud kõhul nii tühjaks minna, et tuleks HANGRY tunne peale (kontoris hommiku meilide kõrvale tass putru tükeldatud banaaniga)
• juuksed ei seganud täna ujumist (pats oli tugevalt krunnis ja tukk klambritega kinni)

Mille kallal veel töötada:

• kell võiks isetegevusest loobuda ja kohe alguses jäädagi 25m basseinipikkuse režiimile
• üldse võiks pihta saada selle kella hingeelule seoses ujumisega.
• prillid
• kiirem pesu/kuivatus/riietumine (samas mul on umbes 50 korda rohkem juukseid kui neil, nende pesemine ja isegi minimaalne kuivatamine võtabki veidi rohkem aega)

Päästeujumisest Saksamaal DLRG's

Kui eelmisel nädalal oli pärast ujumist ahastus peal, et ma pole ilmselt kunagi õigesti ujunudki ja keegi pole õpetanud ka ja midagi ma ei oska, siis täna tuli meelde küll, et ma olen tegelikult ju terve aasta Saksamaal ujumistrennis käinud. See oli küll vetelpääste trenn, aga kord nädalas sai igasugu tehnikaid harjutatud ka lisaks pääste võtetele. Kui nüüd järele mõelda, siis ilmselt on minu ujumisprillid ka sellest ajast pärit - 10 aastat tagasi - yikes!

Ma isegi osalesin kohalikul päästeujumisvõistlusel - rajakohtunikuna küll :D

Minu suurim ujumisalane saavutus sellest aastast on päästeujumise hõbetase (Sakslaste ordnung - kõik on lahterdatud) seal oli terve hunnik erinevaid nõudeid ja norme, mida pidi täitma. Kõige kauem ajasin ma taga 25m vee all ujumise normi. Pronkstasemel oli see lihtne - 15 meetrit ja valmis. Aga hõbetase tähendas terve basseinipikkuse ujumist ilma vahepeal hingamata! Mul on see hetk ikka veel meeles, kui ma selle lõpuks ära tegin. Trenn oli juba lõppenud, aga minu vanem õde Dhana oli veel seal (ta oli abitreener) ja kui ma siis basseini lõpus vee alt tõusin ja tekkis kerge paanika, kas see nüüd ei lähegi arvesse - kas keegi ikka nägi, et ma ujusin terve basseinipikkuse vee all???

Aga Dhana nägi ja tulemus läks kirja.

Järgmises trennis sain hõbedakarva DLRG (Deutsche Lebens-Rettungs Geseltschaft) märgi.

Kuldtaseme sukeldumise ülesanne tundub mulle siiani ilmvõimatu - 30 meetrit - see tähendab, et peab jõudma basseini otsa ja siis veel tagasi pöörama ja veel 5 meetrit ujuma ilma tõuketa! Samal ajal peab veel vähemalt 8 rõngast basseinipõhjast üles korjama.

Seda viimast nüanssi ma ennem ei teadnud (või ei mäletanud), aga DLRG koduleht tuletas meelde. Hõbetaseme muud harjutused olid ka vägevad - näiteks riietuses ujumine, basseinis riietusest vabanemine, elustamisülesanded, kombineeritud ujumised, sukeldumised, päästmised ja elustamised.

Nii et ei saa öelda, et ma ujuda ei oska... Kunagi vähemalt oskasin, nüüd tuleb uuesti meelde tuletada.