Hommikujooks #94 kus ma ei saanud aru, et olen vahepeal jala välja väänanud...

Soojemad ilmad on saabunud

Neljapäeva öösel maandusin volbriöises Tallinnas, et ärgata keskpäeval vanaisa juures ja Kadrioru parki jooksma minna. Jalutajaid oli murdu, sest ilm oli nii ilus ja soe. Koguni suvine tunne oli ja sain ära proovida oma jooksuseeliku ehk skort'i. (shorts+skirt=skort). Kuigi ma vist olin ainuke, kes päris nii suviselt ringi lippas. Vanemad olid lapsed ikkagi soojemalt sisse pakkinud.

Trennisoengu feil

Katsetasin, kas punutud soenguga saab joosta. Õige pea sain aru, et ei saa ikka küll. Niisiis tegin trammipeatuses kõnnipeatuse ja noppisin kõik juuksenõelad patsidest välja. Seda soengut tuleb veel timmida, et ta peas püsiks ja lahti ei vajuks. Vaikselt panen kokku Tartu maratoni 23 km distantsiks sobivaid riideid ja muid nüansse. Seda kõike tuleb ju enne tähtsat päeva katsetada ja harjutada. 

Katarinenthal

Minu peamine põhjus, miks ma end Tallinnas suudan hommikujooksule motiveerida on Katarinenthali kohvik. Seekord istusin peaaegu pool tundi seal, jõin teed ja sõin hommikust ning lugesin ajalehest Armeenia genotsiidist.

Pärast jooksu tegin umbes pool tundi venitust Sworkit appi juhendamisel.

Niiviisi kujuneski ca 5 km ring. 

Külmateraapia mis lõppes kõrvetusega

Tagantjärele targana võib öelda, et vist oli veidi valus see vasak jalg, aga see ei saganud väga jooksmist seega ma ei pööranud sellele tähelepanu. Oli vaja veel koju Tartusse jõuda ja veidi mõelda, kuni välja mõtlesin. Viimase Londoni jooksu viimastel sammudel peaaegu hotelli ukse ees vääratas jalg ebatasasel asfaldil. Vasaku sääre väline külgmine lihas sai sellest vist viga. Kui Tarus rullimine pisara silma tahtis võtta sain aru, et siin on vaja muud abimeest. Otsustasin külmateraapia kasuks. See läks aga veidi untsu. Nimelt suutsin ma endal jala külmaga ära kõrvetada.

Siit ka õpetus:

Külmakoti ja naha vahele tuleb alati panna midagi isoleerivat - köögirätik sobib hästi. Muidu juhtib nii nagu pildil.

Seega ei jooksud ma nädalavahetusel enam ühtegi kilomeetrit. Käisime hoopis kanali ääres jalutamas ja õhtul tantsutrennis. Tantsutrenn oli seekord niivõrd intensiivne, et särgid ligunesid mõlemal läbi ja viimasteks kiireteks jive'deks vabanesin pealmisest rõivakihist.

Liina vs. kontsad - 2. vaatus

Esmaspäevane päev viis mind Soome, kus ma jällegi need kurjad kontsad jalga ajasin. Seekord aga ei olnud nii karme tagajärgi kui Londonis, kus ma olin endale lubanud, et nüüd nädalapäevad ma kontsi ei kanna. Nagu näha kestis see lubadus tervelt 3 päeva :D

Tantsutrenni järgmine tase

Eile, teisipäeval, aga läksime põksuvate südametega ja pisut paanikas mõtete saatel edasijõudnute tantsutrenni. See seltskond on pühapäevasest hoopis erinev. Kaks paari on seal võistluspaarid ning teised lihtsalt omajagu pikema tantsutrenni kogemusega. Kunagi ma käisin teistega (mitte võistluspaaridega) ühes trennis, aga praegu on tasemevahe oi kui suur.

Parasjagu õpiti seal uut valsi kava. Kuigi ma olen ka varem hobitantsus käinud ei olnud ma sellist valsikava veel näinud. Suutsin ehk sammud kaasa teha, aga see oli ka kõik. Kui oli aeg S'iga koos tantsida olime mõlemad hämmingus. Siiski-siiski hakkasime jupphaaval otsast pihta. Nii kui olime mingi figuurini asja selgeks harjutanud jälgisime kullipilgul lähimat paari, et mis nüüd järgmiseks tuli. Harjutasime, harjutasime, harjutasime. Kokkuvõttes oli kindlasti edukas trenn.

Täna tööl avastasin, et siin koridoris on just parasjagu nii palju ruumi, et sai korraks seda kava läbi liigutada. Õhtul kodused katsetused jäid ruuminappuse taha.

Hommikujooksud #92 ja #93

See postitus sündis lennukis tahvli peal tippides. Audioraamatut enam kuulata ei saanud kuna sellel sai nimelt aku tühjaks ja enam ei olnud midagi teha :)

Parandused ja täiendused aga iPadi peal tipitud teksti juures on päris aega nõudvad - sellest ka hiline postitus ning võibolla ka mõned veakesed.

Eellugu: Käisin tööalaste koosolekute ja kohtumiste tõttu Londonis Adobe Summitil ehk expo laadsel üritusel, mis reklaamis erinevaid tootjaid ja teenusepakkujaid turundus infotehnoloogia vallas.

Esimene Londoni jooks - Isle of Dogs edition

Esmaspäeval kiiruga asju pakkides panin ma optimistlikult kotti jooksu varustusest küll pikad püksid, kuid lühikese varrukaga pluusi. Kolmapäeval sain ma seda kahetseda.  Seda linnaosa Londonis jookussammul avastada oli üks minu kinnisideedest. Selle nimel olin ma valmis ka varem ärkama. Kolmapäevane start oli üldse väga aja-efektiivne. Kaua pole nii kiiresti riidesse ning uksest välja saanud. Jooks seevastu jäi lühikeseks erinevatel põhjustel:

• Mul olid jalad paistes eelmise päeva pikkadest tundidest kontsadel.
• Mul oli tegelikult ikkagi ajanappus.
• Külm oli. Ja lisaks veel korralik tuul.

Rendirattad üksteise kõrval reas

Niisiis kogunes vaid 2 km jooksu Isle of Dogil ekseldes vaheldumisi pankade, aktsiabörside ja sadamate vahel.

Sadamatõstukid, mis on kujunenud maastikuarhitektuuri osaks

Sild kaide vahel

Kõrgete kontsadega pintsaklipslase elu

Tänapäeval näeb endise sadama-tööstuse tulipunkt Isle of Dog ehk London Docklands vaid ülikondades mehi ja naisi kiirel sammul kontorihoonete vahel liikumas. No ja ise olin ka seekord üks neist pintsaklipslastest kui ma just hommikujooksul ei olnud. Sel reisil sain esimest korda tunda vajadust panna hommikul kingade asemel jalga hoopis tossud, nendega marssida erinevate rongide ja metroopeatuste vahel ning alles sihtkohta kohale jõudes kingad jalga pista ning tossud kotti visata.

Mul on nimelt vahelduseks mitte-jooksu-vigastus! Kuidas ma seda tean et see jooksust ei ole? Kõik minu jooksuvigastused on paremal pool: parem jalg, parem põlv, parem puus jne. Seekord on aga paistes vasak jalg! Ja pole ka ime - kolm päeva järjest 12+ tundi jalul olla ei ole isegi kõige mugavamates kingades päeva lõpuks enam midagi muud kui puhas põrgu.

Jalad seinal

90% ajast, mis ma hotellitoas parasjagu ei maganud veetsin ma jalad seinal voodis pikutades, et jalad veidi paistetusest taanduksid. Järgmiseks korraks on kindlasti madalaid kingi vaja. Järgmine selline käik on tõenäoliselt sügisel minu teise hallatava partneri expo/konverentsi külastamine Saksamaal. Ootan... aga seekord lähen veidi teistsuguse ettevalmistusega.

Iseenesest expo ise oli vägev. Ja väga kasulikud koosolekud said peetud.

Summit päevasel ajal

Ja õhtul oli pidu. Peaesineja Bastille. Laval parasjagu esitamas ühte minu lemmikut neilt - Things we lost in the fire

Lisaks bändile kaasa elamisele said peolised ka "sportlikult" aega veeta

Teine Londoni jooks - Isle of Dogs edition 2

Vaid üks väike küpsis oli puudu

Teie hommik oli kergem. Jalad ei protesteerinud ja aega oli rohkem. Mõnus hommik pikema jooksuga. Hotellitoas tass teed, kõrvaklapid pähe ja panin ajama. 

Uue pusaga - telefon taskusse ei mahtunud :)

Alguses oli plaan poolsaare serva pidi jõe äärt mööda kulgeda. Jõe äär on aga kohati blokeeritud elumajadega ning tuleb teed otsida. Sellest sai kusagil poole peal kõrini ja otsustasin otsema tee tagasi leida. See tähendas aga seda, et ma eksisin ära :)

Ei midagi hullu. Kõrghooned olid ikka õiges suunas, aga tee käänles lihtsalt omamoodi.

Millest jooksja mõtleb?

Viimane Expo päev ja kojusõit - pintsaklipslane digimuundub reisiselliks.

Expole jõudes oli näha, et energiatase oli kahe päevaga oluliselt langenud ja ega meilgi seal enam väga palju saavutada ei olnud. Mõned käepigistused ja kaardivahetused veel, mõned seminarid ja kojuminek.

Kojuminekuks vahetasin koos kingadega terve outfiti välja. Mul tõesti polnud tahtmist lennukis seeliku ja pintsakuga istuda. Hoopis mõnusam on legginsid ja t-särk. Veel parem oleks tuunika, aga see ei läbinud lõhnakontrolli.

Expolt niimoodi lahkudes hoidsin ma silmad lahti, et mitte kedagi tuttavat kohata :D

Miks reisilt tulles kott alati palju raskem tundub?

Ka seekord ei läinud reis mööda ilma šopinguta. Vastavalt nimekirjale otsisin üles mõned kindlad ilutooted, mida Eestis saadaval pole ja mida kas ammu proovida olen tahtnud või mida eelmisel korral Londonis kogemata ühe ostsin ja Eestisse tagasi jõudes aru sain, et ilma nendeta minu elu palju kurvem oleks. Aga saatuse tahtel sattusin mööda jalutama ka suurest soodsast spordipoest. No ja pole vist vaja kaks korda pakkuda, kas mind sinna nagu magnetiga tõmbas. Samas need asjad mis ostsin on mul juba pikemat aega silmapiiril olnud: jooksuseelik, mille all on lühikesed püksid, suveks ning jooksupusa, millel on all üle puusade ulatuv seeliku osa. Just seda on mul talvel vaja. Selle ebamugava ISC vesti saan kellelegi edasi pärandada. Pusa oli isegi nii tore leid, et pärast (mitte nii lühikest) telefonikõnet õega ostsin talle ka sealt selle pusa. Nüüd oleme ühtekad.

Tundub, et koju tulin ma poole raskema kotiga. Lisaks plaanitud ja plaanimata ostudele mis ma ise ette võtsin sai ka expolt igasugu nänni. Viimasel päeval näiteks sain kätte Adobe logoga softshell jaki…  endalegi imelik et mul, matkajal, ei olnud varem softshelli!

Teemu imestas, et mul on mingi anne kõik hea ja tore kraam üles leida. On vist jah.

Vot selline teistmoodi töine reis. Volbriöisesse Tallinna saabumine on ka huvitav.

Hommikujooks #70 Londonis

Joostes uusi kohti avastada on üks minu lemmik turistiks olemise viise

Kuu aja eest sain lõpuks käidus Londonis. Seni oli see koht õnnestunud alati minu eest minema põigelda. Üks kord eriti napilt, kui ma juba Lennujaamas ootealas olles otsa ümber keerama pidin.

Jah ma olen selle postituse kirjutamisega võtnud liiga palju valmistumiseaega. Vabandused :)

See selleks - seekord õnnestus! Ja kuigi paljud vaatasid mind imelikult (puhkuse hommikul võõras linnas ka vaja trenni teha? Lisaks kõigele muule kõndimisele?), pakkisin kaasa ka jooksuasjad. Laupäevane päev kujunes seega ülipikaks, millele aitas kaasa ka ajavahe. 

Hommikujooks algas väikese mobiiliorienteerumisega ja kulges läbi tüüpiliste ridakate. Eesmärk oli jõuda parki, pargiserva pidi edasi ja ringiga tagasi.

.

Jooksjaid oli väljas päris palju ning enamus oli oluliselt kergemat riides kui mina. Tulles jäätunud Tartust oli see omajagu veider pilt. Eks neil pehmemas kliimas ei ole vist väga vajagi investeerida talvisesse jooksuvarustusse. Saab ka ilma hakkama.

Jooks oli täis väikesi peatumisi et uurida tänavasilte, teha pilti või teha kindlaks, kas lähed ikka õiges suunas. Aga nii see oligi mõeldud. Seeest sai sellevõrra teha kiiremaid läike. Ilm oli mõnus ja tee oli kuiv - nii meeldiv vaheldus Eestile.

Kergliiklustee Victoria Parki'is

Muuhulgas avastasin ka kanaliäärset elu. Ka jõe peal on võimalk omada ametlikku elukoha aadressi

Unustasin kellal õigel ajal Start nuppu vajutada :)

Nippe võõras linnas/riigis jooksmiseks

• Ma uurisin ennem reisi põhjalikult kaardi abiga, kuhu mul on mõistlik joosta. Sealhulgas kasutasin Google Streetview abi.
• Lisaks sellele vaatasin ma enne kallisse interneti alasse jõudmist koduses Wifi võrgus kaardilt jooksurada ka oma telefonis, sest siis salvestab telefon selle kaardijupi mõneks ajaks oma mällu ning võõras ja kallis riigis olles polnud kaadri laadimise kriisi. Kogu Londonis oldud aeg oli telefonis internet välja lülitatud.
• Ma planeerisin lühema ringi, kui muidu (terve päev kõndimist oli ju ees!)
• Ajavahe "kinkis" mulle hommikul kaks lisatundi, mis tähendas, et ma sain korralikult magada aga samas oli  kell veel ikka piisavalt varajane, et jooks sisse mahutada.
• Minimaalne jooksuvarustus eraldi võrgust kotis, mis lasi neil pärast veidi hingata.
• Travel size pudelikesed šampooni ja muu vajalikuga. Kui ööbida hotellis pole isegi seda vaja. See aitab koti kaalu vähendada.
• Geel-sisetallad minu linnasaabastel. Kõndisime linna peal kokku sel päeval ca 24 000 sammu. Tänu lisa taldadele ei olnud jalad õhtuks makaronid.
• Hommikul kiire hommikusöögi batoon enne jooksu ja tavaline vesi. Aitas vältida hangry-olekut, sest hommikusöök pärast joosku venis pisut. Tegu oli ju valentinipäevaga, ning paarikesed olid kõik soovitatud hommikusöögi kohad üle rahvastanud.
• Võõras kohas joostes pistan ma alati koos võtmetega taskusse kas sularaha või pangakaardi - igaks juhuks. Pluss pangakaardi peal on minu nimi. Hotellist jooksma minnes on õnnetuse korral kiir-reageerijatele abiks ka toakaart.
• Enne välja astumist mõtlen korraks üle kuidas ma telefonis kõige vähemate liigutustega saan valida hädaabi numbri. Minu puhul on see siis lockscreenilt otse emergency call funktsionaalsus.

Saksamaal 3. osa - ilma jooksudeta

Miks ilma jooksudeta? 

Puus oli kuidagi imelik - otsustasin tossudele veidi puhkust anda ja selle asemel jalutasin niisama võõraste linnade tänavatel. Jalutasin koguni nii palju, et pidin saapad välja vahetama ja uutele geel-sisetallad sisse muretsema.

Suur saapajaht

Õel olid talvesaapad väga kehvas seisus, niisiis pakkusin talle seltsi ja tuge uute jalavarjude otsimisel. Olin nii öelda mõistuse hääl Eestist, pöörates tähelepanu asjaolule, et siinsed teed on talviti tehtud jääst, mitte asfaldist, vastupidiselt heaoluriigile Saksamaa. Seega peab saapa talla all olema tõsiselt võetav muster.

Leidnud õiged saapad tegime me kvaliteedi kontrolli - mida väljavalitud saapad kahjuks ei läbinud. Teenindajaga läbi rääkides (ja iga minutiga hinda 5 euro võrra madalamaks saades) otsustasime siiski, et defekt on piisavalt murettekitav. Teistel suurustel ja saabastel ei olnud sellist nõrka nahka sääre siseküljel. Teist paari teenindaja ka kusagilt välja ei võlunud. Niisiis lonkisime nukralt edasi. Minule olid aga vahepeal ühed saapad meldima hakanud ja läksime tagasi et minu jalad end rõõmsamalt tunneksid kogu selle šoppamise juures.

Lõpuks õde ikkagi leidis endale saapad, millega ta väga rahul on. Mõlema õe jalad on nüüdsest õnnelikumad!

Järgmisel päeval jätkus sama jaht, aga õe iisraellannast sõbranna jaoks, kelle saapad vett lahinal läbi lasid. Üldiselt on kingade ostmine väga vaevaline tegevus. Ma arvan, et me käisime seal väikeses Schwartzwaldi linnakeses Freiburgis vist 17 korda ühest otsast teise, et lõpuks midagi sobivat ära osta.

Üldse nii hästi ei läinud minu plaan osta endale uued tantsukingad. Uusi tantsukingasid on vaja kinnise ninaga, sest muidu S ei julge astuda ja nii ei saa tantsida. Netist üles otsitud pood oli stripiklubi kõrval, aga kui stripiklubi uksed olid lahti, siis tantsupood oli kinni. Vaatasin kurvalt läbi klaasi igasugu erinevaid ilusaid kingi.

Mitu korda päevas on OK jäätist süüa?

Nostalgia laine lõi üle pea, kui maitsesin šokolaadi jäätist... ja siis veel mõned korrad. Eestis pole veel seda õiget leidnud - kõik on pigem kakaopulbrist tehtud.

Õde oma noosiga

Jäätist sõime isegi Freiburgis, kui oli ilmselgelt hoopis kuuma šokolaadi ilm.

Mõeldud, otsitud, tehtud! Kuum šokolaad oli ka väga hea.

Igavesti matkapoodide fänn

Kui mina ja minu õde käime kas koos või eraldi matkapoodides - siis vaatavad teenindajad meid imelikult ja vist hoiavad kartlikult eemale. Iga uut ägedat asja silmates tõuseb erutunud hääl teist hüüdma, et Näe mis see siin teeb! või Vau - kui kerge see on!

Me oleme nagu lapsed kommipoes. Käime riiulist riiulisse ning uurime kõiki asju põhjalikult. Peame plaane, mida meil veel oma varustuse hulka ilmtingimata vaja on. Kaalume koos ühe või teise asja häid ja halbu omadusi. Mõistatame koos, milleks see nupp on.

Tegelikult oleme me vist alati nii olnud. Enne kui objektiks sai matkavarustus olid need muud asjad. Näiteks meie vanematel on perevaramus üks jutt sellest, kuidas nad meid kunagi mingil Euroopa reisil mänguasja poodi jätsid, et ise mingit muud igavamat poodi uurida (rongavanemad? teenindajate arvates ilmselt küll, ka sel ajal). Mõne aja pärast tagasi tulles tutvustasime me neile detailselt, iga barbinuku omapärasid ja alles siis avastasime, et seal oli veel mitmeid riiuleid, kus oli veel rohkem barbinukke! Ja vaatasime ja uurisime ainult silmadega. Ükski karp polnud vahepeal riiulilt tõusnud.

Kõige suurem kiusatus oli mul sealt matkapoest kaasa osta endale ja S'ile matka veiniklaaside komplekt, aga ma ei suutnud otsustada, milline oleks kõige mõistlikum - tuleb veel guugeldada :D

Suveniirid?

Miks? Ma tõin kaasa hoopis Šveitsi šokolaadi, mille S'iga koos kohe minu saabumise õhtul pintslisse panime. Nii hea!

Vaatamisväärsused

Lisaks poodidele õnnestus siiski ka kultuurselt aega veeta. Näiteks nägin väga bravuurikat Konstanzi lemmik-prostituudi kuju, mis aeglaselt pööreldes näitab oma rinnakat büsti ja pooleldi valla hommikumantliga kaetud keha. Ja nii muuseas sümboliseerib ta ka krooni ja kiriku tasakaalu.

Jätkates kujude lainel - midagi teistsugusele maitsele. Konstanzi triumfi kaar ja sellega kaasnevad grotesksed kujud.

Freiburgis käisime aga isegi Toomkirikus ja Erasmuse maja juures, mis oli samas ka mingi arhidektuuriline vaatamisväärsus.

Minu lemmikud on alati turgude külastamised. ma olen siis niivõrd ahvivaimustuses, et tavaliselt unustan isegi pilti teha. Freiburgi turul maitsesin elus esimest korda kuumi kastaneid. Ei olnud väga head, aga nii hea meel on, et sain ära proovida!

Saksa rongid

Rongisõitu oli selle viie päeva jooksul omajagu. 5 h koos ümberistumistega Frankfurdist Konstanzi ja sama palju tagasi on üks asi, aga ka Freiburgi sõitsime me päris kaua - ja kahe ümberistumisega.

Aga need sõidud Schwartzwaldi mägede, orgude ja metsade vahel, kui oli ka värskelt lund sadanud - vau!

Üldiselt mulle Saksa rongid meeldivad - kiired, usaldusväärsed ja mugavad.

Kuidas on elada 5 päeva (Erasmuse) tudengitega?

1. Lõpuks lähevad kõik keeled sassi. Hakkad suvaliselt ja seda ise tähele panemata rääkima inimestega keeles, mida sa tegelikult tead, millest nad aru ei saa. Sassi lähevad omavahel ikka (õnneks ainult) võõrkeeled.

2. Nii palju erinevaid elukogemusi ja -tõdesid! India päritolu tudeng Briti eliitkõrgkoolist, kes sooviks olla parem taimetoitlane. Iisraeli neiu, kes räägib sõjakogemusest ning kardab kellegi poolt rongi ununenud spordikotti ja traktoreid. Iiri neiu, kes räägib põhjalikult iiri keele erinevatest murrakutest ja nüanssidest ning sellest, miks neid II maailmasõjas ikkagi pommitati, kuigi nad olid neutraalsed. Kõrgõzstani päritolu saksa tüdruk, kes keedab teed Kõrgõzstanist korjatud taimedest ja pakub juurde rasvapirukaid. Eesti neiu, kes end vahetevahel kogemata ameeriklase hulka loeb.... Üli huvitav seltskond!

3. Hoopis erinev arusaam ajast ja puhkusest. Kui järgmisel päeval on tarvis vara tõusta ja teada on et sama asi on ka ülejärgmisel ja üle-üle järgmisel päeval, ei eksisteeri siiski mingit põhjendust, miks ei peaks öö läbi pidutsema ja või hommikutundideni seltskonnas valju muusikat nautima. Kaaslastel jookseb juhe kokku, kui nad saavad aru, et kui rong väljub kell 5.40 hommikul ei olegi mul plaanis kella viieni klubis tantsida. See tekitas kõigis siirast hämmingut, kui ma juba kell 2 kõigile tšau ütlesin (siiski siis juba aitasid joogid šokki pehmendada).

Õtsiga